— 148 —
Kõneleja püüdis kergelt ja pealiskaudselt rääkida, aga tema häälel oli kuulataja kõrwus metalline kumin nagu kirikukellal.
„Ja weel üks asi kipitab mul südame peal. Sa oled organiseerimata, ema. Kui ma õieti mäletan, siis olid sa ainult sel wiimasel aastal, mis sa Skjoldbergi wabrikus töötasid, ametkondliselt organiseeritud. Ma tean ju, et naistöölised, iseäranis kodutöölised, paraku wäga suurel arwul weel organiseerimata on, ja ei tee sulle selle meeldetuletusega mitte etteheidet — (Jensine Nielsen oli nimelt kartlikult pead norutanud) — aga nüüd on aeg käes, sellele kahjulikule korratusele lõppu teha. Kas oled nõus, ema? Kõige pealt ametiühissusliselt, siis ka politiliselt —?“
„Ma teen kõik, mida sina tahad, Jens.“
„Mitte nii alandlikult, ema! Tahta ei ole minul midagi, ma wõin ainult soowida, ainult nõu anda. Meie oleme seltsimehed, ja seega täieste üheõiguslised. Meie kui palgatööliste tulud aga nõuawad, et meie soldatitena oma korraldatud wõitlusewäe ridades seisame. Kui sa oma õhtused ületunnid maha jätad, ema, siis tahan mu sinule heameelega õhtuti seletama hakkata, milleks meil wõitlust ja wõitluslist korraldust waja on, mida meie püüame ja mida meie loodame.“
„Sina, Jens, — sina tahaksid — —?“
„See on minu kohus! Seda kohust pole ma siiamaani täitnud!“ Karmilt lõpetas ta sõna, järsult pööras ta „seltsimehest“ ära. Ja kui ta longus peaga oma õpelaua ette, lahtise raamatu sisse, wahtima jäi, pitsitas ta puuriwate rusikatega oma rinnakülgesid, ja ta kulmude wahel mustas sügaw wagu täis tigedalt kaebawat walutuska.
Sel öösel heitles Jensine Nielsen kella neljani lahtiste silmadega sängis. Ta sasis mõlemate kätega oma mühawat pead, õerus oma õhetawat otsaesist, litsus oma waljuste tuksuwaid meelekohtasid, tõstis nerwliselt üht jalga teise peale. Ning kõige oma jõu ja mõistusega wõitles ta naerule wastu, mis tema waesest õnnestatud südamest laginal wallale püüdis peaseda.
Järgmisel päewal sai tema ärewus uut hoogu. See oli üks laupäew, ja Jens ütles õhtul, oma ühisusesse minnes:
„Ema, meie organisatsionil on homme pärast lõunat awalik koosolek; kõnet peab üks meie wanadest parteijuhtidest. Sa wõiksid minuga kaasa minna, kui sul himu oleks. Ehk mõtled järele.“
