— 147 —
feeritud näopilti lihtsates pruunides papiraamikestes. Kumbki kujutas walge peaga ja walge habemega auwäärt wanameest, kelle tõsistest nägudest mõttesügawad targad-silmad waatasiwad. Kui Holger Rasmussen esimest korda nende piltide ees seisis, tähendas noor Nielsen talle häälega, millest armuõrn uhkus ülesse kees: „Minu uued isad! Nende mõlemate suured asemikud, keda kool mulle kinkis!“ Ja kui ta nüüd oma laua taga luges ja kirjutas, siis waatasiwad ta uued isad tema metallitolmuse pea peale maha, ja wahetewahel tõstis noor tööline nõu küsides, tänades wõi imestades pilgu nende poole üles. Nad mõistsiwad üksteist — seda ilmutasiwad nende kokkusulawad waated. Ema Nielsen aga luges ühe pildi alt nime Charles Darwin, teise alt nime Karl Marx, ja kui ta poja kuuma waadet nende peale nägi tõuswat, hiilis ta hingest hiljukesi üks wari läbi, mida ta kadeduseks oleks kutsunud, kui ta teda ära oleks tundnud.
Kuid ime seisis ukse ees ja astus warsti sisse.
Jensine Nielsenile hakkas tundmus peale tükkima, kui poeks tema tolmutühise, põrmus wedelewa isiku sisse tähendus, mis pojale silma hakkas. Jensine meelest oli, kui pöörduks poja pilk raamatute pealt ikka sagedamine tema poole — mõttes, sügawas, wõitlewas mõttes. Ja wahel oli, kui ehmataks poeg selle üle, mida ta nägi. Ta pitsitas pead mõlemate käte wahele, lõi küüned juuste sisse, ning ohketaoline toon, mis tal rinnast tõusis, oli tasasele, mahalitsutud ägamisele sarnane. Siis tõusis ta kord äkki lugemiselauast, kõndis mõne käigu edasi-tagasi, peatas pisut aega oma mõlemate isade ees ja ilmus wiimaks tubakalauas töötaja selja taha.
„Ema, jää õhtale!“
Jensine kondilised õlad nõksatasiwad ülespoole.
Ta pikad, kiwinenud käed jäiwad lapiti laua peale. Ema-nimi sellel toonil wäljaöeldud, puutus paljude aastate pärast esimest korda temale kõrwu. Ta oli nii kohkunud, et ta sõna suust ei saanud, et ta peadki ei märganud pöörata. Nagu põnewalt kuulatades jäi ta pärani silmil laua peal haisewate tubakalademikkude sisse wahtima.
Aga weel teist korda tuksatas ta keha kramplikult kokku, sest tema õlade peale heitsiwad kerge wajutusega kaks kätt.
„Ma soowin, et sa oma tööpäewa märksa lühendad. Sinu terwis on otsas. Minu teenistus on paranenud — meie saame läbi.“
