sest ei saa neid kahte kirjanikku võrreldes lahti: Dostojevski armastab, imetleb ja usub inimest, Conrad ironiseerib tema üle ja kahtleb temas. See paistab silma juba tema esimesel loomingujärgul, eriti aga kolmandal (Under Western Eyes — 1911, ’Twixt Land and Sea — 1913, Chance — 1914). Chance on kui mitte igapidi Conradi tippsaavutis, siis ometi parimaid kogu tema toodangus. Ja ometi lehvib temas igalpool iroonia ja kahtlus. Juba tema pealkiri: chance — juhus! Ja sellest juhusest on mitmel ja mitmel korral juttu, näiteks: „Ja kui te mult küsite, kuidas, milleks, mil põhjusel, siis vastan teile: Noh, juhuslikult! Lihtsalt juhuslikult, nagu asjad üldse sünnivad, olgu nad õnnelikud või õnnetud, hirmsad või armsad, tähtsad või tähtsusetud, või olgu nad koguni sellised, mis ei kuulu kuhugi kilda ja mis on oma iseloomult nii täiuslikult ükskõiksed, et ajaksid küsima, milleks nad üldse sünnivad, kui te ei teaks, et nemad kannavad oma üsas tulevate arvestamatute juhuste seemet.“ Teises paigas: „Eluteadus seisab selles, et tabada iga parajat juhust. Usute seda ?“ „Evangeeliline tõde,“ vastab teine süütult. Ja raamatu lõpus seisavad sõnad: „Pagan võtku, hoolimata kogu minu usust juhusesse pole ma ometi päris pagan.“ Seesama pime juhus etendab peaosa ka Lord Jim’is ja Nostromo’s, mida loetakse Chance’i kõrval Conradi tippsaavutiste hulka. Jim määrib juhuslikult oma au ja otsib kogu oma eluaja uut juhust, et teda puhtaks pesta. Nostromo hukatus saab alguse sellest, et tema õnnetu kaaslane võtab peidetud hõbedast mõned kangid oma uputamiseks, ja kuna nende kadu võidaks tema, Nostromo arvele panna, siis jätab ta parem kogu hõbeda endale ja langeb selle tõttu pimeda juhuse ohvrina. Aga ka Narcissus’e neeger igatseb oma õnnelikku juhust, mille osaliseks nii mõnedki Conradi kangelased elus saavad. Kuna õnnelikul või õnnetul juhusel on Conradi teostes nii suur tähendus, siis on loomulik, et tema peab otsima erakordseid juhte (exceptional case). Neid leidubki hulgana tema raamatuid lugedes. Selle poolest ta tuletaks nagu meelde Leonid Andrejev’it, kelle kohta Leo Tolstoi kord öelnud: „Tema hirmutab, aga ma ei karda.“ Tolstoil oli nimelt püüe leida hirmuäratavus ja koledus kõige igapäevsemas — selles, mis meie kõigi silme ees. Conrad näib taotlevat otse vastupidist. Sellest siis ehk osagi se-
12
