kord ajas ta mõttele, uuesti merele minna, kuid väike paiuk päästis ta sellest vajadusest. Alles hiljem, kui Conradil arvustajate silmis iseloomulikum loomingujärk juba selja taga, kui ta nii-öelda loovast luuletajast-kunstnikust muutus tootvaks kirjanikuks, jooksis ka lai lugejaskond tema ümber kokku, tuues tehtud töö eest väärika tasu. Samuti on käinud käsi ka paljudel teistel. Kui kellelgi on midagi uut öelda või kui ta teeb seda uuel kujul, siis peab hulk kaua harjuma, ennekui suudab üksikuile järele astuda.
Conradi loomingut on hakatud jagama kahte või kolme järku. Kui kinni pidada kolmest järgust, siis kuuluksid esimesse need teosed (An Outcast of the Islands — 1896, The Nigger of the „Narcissus“ — 1897, Tales of Unrest — 1898 ja Lord Jim — 1900), kus ta veel teatud määral heitleb keeleliste raskustega. Slaavlase purskuv temperament näib tahtvat purustada võõra keele pitsitavad ahelad. Lause on raske, kuhjatud kõrvalöeldistega, sagedasti peaaegu segane, kuid sealjuures sügavasse sööbiv, ilme- ja varjundirikas. Maailm on siin alles värviküllane, inimestes möllavad pöörased kired, mis tõukavad neid muinasjuttu, fantastikasse, romantikasse, olgu maal või merel. Nende jutustiste asukoht on enamasti ikka kaugel idas palava päikese all, jumaliku vaikuse, põrgulikkude tormide ja neitsiliku looduse keskel. Siin tundub kõiges midagi ürgset, püsimatut-taltsutamatut.
Teise loomingujärku (The Inheritors — 1901, Youth — 1902, Typhoon — 1903, Nostromo — 1904) kuuluksid need teosed, milles on säilinud endine ürgne jõud ja võlu looduses kui ka inimestes, aga loov vaim on juba sobinud väljendusvahendiga — keelega ja tõuseb vabalt, kergelt ja laulvalt kõrgesse lüürikasse.
Kolmas järk algab raamatuga (The Secret Agent — 1907), mis näitab Conradi loomingus sootuks uut palet. Kadunud on sajakordselt ilmekas meri ja neitsilik loodus, asemele on astunud suurlinna umbsed tänavad ja siluettidena vilksatavad inimkujud. Kuid ka siin avab kirjanik lõpuks midagi ürgjõulist ja taltsutamatut. Võtkem või see silmapilk, kus naine tapab noaga oma mehe — salaagendi. See on üks neid stseene, mis ajab Conradis otsima Dostojevski’ mõjutusi, ehk ta küll ise ei võinud teda kui kirjanikku kannatada, kui uskuda Galsworthy tõendust.
Olgu Dostojevski mõjutusega kuis on, aga ühest tundmu-
