kiusata. Ja kui nad kuninga juure jõudsiwad, hakkasiwad nemad selle üle, mis õigus nõudis, temaga kaupa tegema. Kuningas aga, kes kord meelitustega, kord ähwarduse ja suurustusega ennast piiskopi wastu üles näitas, nõudis, et tema Liiwlaste ristimist järele pidi jätma, ja ütles, et see tema meelewallas seista oma sulasid Liiwlasi kas ristida, ehk ristimatta jätta. See olla nimelt Wenelaste kuningate kombe, kes mõne rahwa oma alla sundinud, neid mitte risti usu alla heita, waid aga, et nemad neile maksu ja raha2) maksaksiwad, neid eneste alamaks teha3). Aga piiskop pidas sellest kinni, et Jumala sõna enam peab kuulma, kui inimese sõna4), enam taewa kuninga käsku tegema, kui maapäälse käsku, kuidas tema isi omas Ewangeeliumis ette kirjutab ja ütleb: „Minge ja õpetage kõiki rahwaid ja ristige neid Isa, Poja ja Püha Waimu nimel“5). Ja sellepärast jäi tema ka kindlaks, et tema omast ettewõttest mitte järele ei anna, ega seda jutluse ammetit, mis püha isa poolest temale pääle pandut, totimetamata ei jäta. Aga tema ei keelanud ka mitte, et kuningatele maksu maksetakse, kuida Isand omas Ewangeeliumis jälle ütleb: „Andke Keisrille, mis Keisri kohus on ja Jumalalle, mis Jumala kohus“6), sest piiskop olla ju ka isi mõnikord7) seda maksu kuningalle Liiwlaste eest ära maksnud; Liiwlased aga, kes kahte isandat ei tahtnud teenida8), Wenelasi niihästi kui Sakslasi, andsiwad piiskopile alati nõuu, et tema neid Wenelaste ikkest hoopis ära peaks päästma. Aga kuningas, kes sõnade õige seletusega mitte rahule ei jäänud, sai wiimaks pahaseks, ja kui ta kõik Liiwi maa kantsid ja isegi ka Riia, tule leekide kätte oli ähwardanud ära anda, käskis ta oma wäe kantsist wälja tulla ja näitis, nagu tahaks tema Sakslastega sõdima hakata, säädis kõige oma rahwa oma küttidega9) lagedalle ja hakkas isi nende poole minema. Sellepärast on küll piiskopi mehed kuninga Woldemariga, rüütli wendadega ja kaupmeestega omad sõariistad ümber pannud, ja südamikult kuninga wastu wälja on läinud. Ja kui nemad kokku puutusiwad, läksiwad püha Maarja kiriku praost Johannes ja kuningas Woldemar mõne teistega kesket wõerawäe sekka, ja andsiwad kuningalle selle maenitsuse, et tema mitte Kristlaste wastu ei peaks sõda tõstma ega oma sõdadega seda noort ristikogudust taga kiusama, et tema isi ka oma rahwaga Saks-
2) 10, 2 juure. — 3) 11, 7 juure. — 4) Apostli Teg. 5, 29. — 5) Matt. 28, 19. — 6) Matt. 22, 21. Luk. 23, 2. — 7) Wissist aga mitte igakord, kui Liiwlased mitte ei maksnud, siis pidi Polozki mees ilma jääma. — 8) Matt. 6, 24. — 9) Vibupüssi meestega, 10, 12.
