Mine sisu juurde

Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/57

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

noormeest vankril võtavad kohe piitsad kätte, et Mikolkat aidata. Kõlab: «Nõõ!» Hobusekronu tõmbab kõigest jõust, kuid mitte tuhatnelja, vaid sammu käies suudab ta hädavaevu liikuda, sibab jalgadega, ähib ja laseb tema peale sadavate kolme piitsa hoopide all laudja madalamale vajuda. Naer kasvab vankris ja ka rahvahulgas, kuid Mikolka pahandab ja hakkab tulises vihas ikka sagedamini märale hoope laduma, nagu arvaks ta tõepoolest, et mära nõnda tuhatnelja minema pistab.

«Las ka mina, kullakesed!» karjub hulga seast keegi noormees, kes on nagu maigu suhu saanud.

«Istuge peale! Istuge kõik peale!» karjub Mikolka. «Kõik viin ära. Piitsutan ta surnuks!» Ta peksab ning peksab ja ei tea enam, millega ta küll kasvavas hullustuses peaks peksma.

«Taat, taat,» hüüab ta isale, «taat, mis nad teevad? Taat, nad peksavad vaest hobust!»

«Lähme, lähme ära!» räägib isa. «Purjus teised, hullavad, lollid, ära vaata!» Ja ta tahab teda ära viia, kuid tema kisub enda isa käest lahti ja jookseb arutult hobuse juurde. Kuid hobusel on juba halb. Hobune hingeldab, seisatab, tõmbab jällegi, palju ei puudu, et kukub maha.

«Peksan surnuks!» karjub Mikolka. «Ega enam midagi. Surnuks peksan!»

«Oled sa ilma ristita või, sina metslane!» karjub rahvahulgast keegi vanamees.

«Kes seda enne on näinud, et niisuke hobusekronu niisuguse koorma ära veaks,» lisab teine juurde.

«Tapad ära!» karjub kolmas.

«Ära puutu! Minu oma! Mis tahan, seda ka teen. Istuge veel peale. Istuge kõik peale. Tahan, et tingimata läheks nelja!…»

Äkki kõlab naerupuhang ja see matab kõik enda alla: märaroju ei suutnud sagenevaid lööke välja kannatada ja hakkas jõuetuses takka üles raiuma. Isegi vanamees ei suutnud hoiduda naeratamast. Tõepoolest: niisugune vilets hobusekronu, kuid ikka veel raiub teine takka üles!

Kaks noormeest rahvahulgast muretsevad endile veel piitsad ja jooksevad hobuse juurde, teda külgedelt peksma, Kumbki ise küljelt.

«Anna vastu vahtimist, lõika mööda silmi, mööda silmi!» karjub Mikolka.

«Laulame, sõbrad!» hüüab keegi vankril ja kõik teised


57