Mine sisu juurde

Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/56

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

jõudu pingutada, nagu oleks neil koormaga isegi kergem kui koormata. Kuid nüüd oli imelikul viisil niisuguse suure vankri ette rakendatud väike kõhn võik talupoja hobusekronu, üks neist, kes – nagu ta seda oli sageli näinud – katkestavad endid mingisuguse kõrge puu- või heinakoorma ees, eriti kui koorem juhtub porri või sügavasse rööpasse kinni jääma, ja siis peksavad mehed neid piitsadega nii valusasti, valusasti, mõnikord isegi vastu nina ja silmi, temal on seda nii hale, nii hale pealt vaadata, peaaegu nuttki kipub peale, mispärast ema ta enamasti ikka aknalt ära viib. Kuid äkki muutub müra väga suureks: karjudes ja lauldes, balalaikad käes, tulevad kõrtsist mingisugused suured purjus mehed, seljas punased ja sinised särgid, õlgadel vammused. «Istuge peale, istuge kõik peale!» karjub üks noor, paksu kaelaga ja lihava ning porgandpunase näoga mees. «Kõik viin ära, istuge peale!» Kuid kohe kostavad hüüded ja naer:

«Niisugune kronu, see nüüd viib!»

«Kuule, Mikolka, on sul ikka veel arunatuke peas või: niisuke märaroju selle vankri ette rakendada?»

«Võik ajab tingimata juba kahekümne ligi, sõbrad!»

«Istuge peale, kõik viin pärale!» karjub Mikolka jällegi, hüpates esimesena vankrisse, kus ta ohjad võtab ja vankri etteotsa püsti seisma asub. «Matvei läks ennist kõrviga minema,» karjub ta vankril seistes, «aga see märaroju, sõbrad, sööb ainult mu südant: kas või löö maha teine, asjata sööb teine leiba. Ütlen teile – istuge peale! Kihutan tuhatnelja! Tuhatnelja läheb!» Ja ta võtab piitsa pihku, valmistudes heal meelel võiku uhtma.

«Nojah, istuge peale, mis muud!» naerdakse rahvahulgas. «Kas kuulete, tuhatnelja läheb!»

«Nelja pole ta vist enam kümme aastat karanud!»

«Kargab!»

«Ärge haletsege, sõbrad, igaühel piits pihku, olge valmis!»

«Muidugi! Anna talle!»

Kõik ronivad Mikolka vankrile, naeravad, heidavad nalja. Ronis kuue inimese ringis, ruumi jätkub veelgi. Võtavad lisaks ühe naise, paksu ja punapalgelise. Tal on seljas punased puuvillased rõivad, peas klaaspärlitega tanu, jalas mingisugused nahkkotad, ise rõgistab teine pähkleid süüa ja naerab. Ka ümberringi naerdakse ja tõepoolest, miks ei peaks naerma: niisugune vilets märaroju ja see peab selle koormaga tuhatnelja minema! Kaks


56