hirmunud välimus, ja alalisest imestusest puiste nägudega ning lahtiste suudega lapsed. Kogu selle rahva hulka ilmus äkki ka Svidrigailov. Raskolnikov vaatas imestunult talle otsa ega mõistnud, kust ilmus korraga tema, kuna ta teda ju rahva seas polnud näinud.
Räägiti arstist ja preestrist. Ehkki ametnik Raskolnikovile kõrva sosistas, et vististi asjatu on arsti kutsuda, ometi käskis ta teda tuua. Kapernaumov ise jooksis arsti järele.
Sel ajal tõmbas Katerina Ivanovna hinge tagasi, verejooks lakkas ajutiselt. Ta vaatas haiglasel, kuid ainitisel ja läbitungival pilgul kahvatule, värisevale Sonjale otsa, kes tal rätikuga otsaesiselt higi pühkis; viimaks palus ta end üles aidata. Ta pandi voodile istuma ja teda toetati mõlemalt poolt.
«Kus lapsed on?» küsis ta nõrgal häälel. «Tõid sa nad siia, Polja? Oh neid rumalaid! Noh, mis te jooksite… Ooh!»
Veri kattis alles tema kuivanud huuli. Ta vaatas toas ringi, kõike silmitsedes.
«Siis nõnda elad sa, Sonja! Ma pole ju kordagi sinu pool käinud… juhtus…»
Ta vaatas valuga Sonjale otsa.
«Oleme sinust kõik välja imenud, Sonja… Polja, Leena, Kolja, tulge siia… Noh, siin nad on, Sonja, kõik, võta nad… minule aitab sellest!… Pidu on lõpetatud! Haa!… Pange mind pikali, laske rahulikult surragi…»
Ta pandi jällegi padjale.
«Mis? Preestrit?… Pole vaja… Kus teil see ülearune hõberubla on?… Minul pattu ei ole!… Jumal peab selletagi andeks andma… Teab isegi, kuidas ma olen kannatanud!… Aga kui ei anna andeks, pole vajagi!…»
Rahutu sonimine vallutas teda üha enam. Vahetevahel ta võpatas, laskis silmad ringi käia, tundis üürikeseks ümbritsejaid, kuid kohe muutus jällegi kõik sonimiseks. Ta hingas raskelt ja kähisedes; midagi nagu korises tal kurgus.
«Mina ütlen temale: Teie ekstsellents!…» karjus ta, hingeldades iga sõna järel. «See Amalia Ljudvigovna… ah! Leena, Kolja! Käed puusa, ruttu, ruttu, glissez, glissez, pas de Basque.[1] Tao jalgadega… Ole graatsiline laps!
- ↑ Teatud tantsusamm.
412