Mine sisu juurde

Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/23

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

konna rüppe tagasi toon… Ja palju, palju muud… See on lubatav, härra… Noh, mu härra (Marmeladov nagu võpatas äkki, tõstis pea ja vaatas oma kuulajale ainiti silma), noh, kuid juba teisel päeval, pärast kõiki neid unistusi (see on just viis päeva tagasi), näppasin ma õhtul kavala pettusega, nagu varas öösi, Katerina Ivanovna järelt kirstuvõtme, võtsin kõik, mis toodud palgast järele jäänud, kui palju just, ei mäleta enam, ja näete, vaadake mind, kõik!… Viiendat päeva olen ma kodust ära; seal otsitakse mind, teenistusel on lõpp, munder on Egiptuse silla juures kõrtsis, mille asemele sain selle kehakatte… ja kõik on otsas!»

Marmeladov lõi rusikaga endale otsaette, litsus hambad kokku, sulges silmad ja toetas küünarnuki tugevasti lauale. Kuid üürikese aja pärast muutus ta nägu ja mingisuguse silmakirjaliku kavaluse ning tehtud häbematusega vaatas ta Raskolnikovile otsa, hakkas naerma ja ütles:

«Täna käisin Sonja juures, käisin raha peaparanduseks nurumas! He-he-hee!»

«Ega ta ometi andnud?» hüüdis keegi sissetulijate seast, hüüdis ja hakkas ise täiest kõrist naerma.

«Sellesama pooltoopi ostsin tema raha eest,» ütles Marmeladov, pöördudes ainuüksi Raskolnikovi poole. «Otsis kolmkümmend kopikat välja, omaenda kätega, viimased, kõik, mis oli, nägin oma silmaga… Ei öelnud midagi, vaatas ainult vaikides mulle otsa… Mitte maa peal, vaid seal… seal kurdetakse nõnda inimeste pärast, nutetakse, kuid ei heideta ette, ei heideta!… Aga see on kõige valusam, kõige valusam, kui ette ei heideta!… Kolmkümmend kopikat, jah. Aga temale endalegi on seda praegu vaja, eks? Mis te arvate, kallis härra? Sest tema peab ju nüüd puhtust silmas pidama. Raha maksab see puhtus, see eriline, mõistate? Kas mõistate? Noh, on vaja ka pumatit osta, sest kuidas siis muidu; tärgeldatud seelikud, kingakesed, mingisugused pisut eblakamad, et jalgu näidata, kui veelombist tuleb üle astuda. Kas mõistate, mõistate, härra, mis tähendab see puhtus? Noh, kuid mina, tema lihane isa, näppasin need kolmkümmend kopikat peaparanduseks ära! Ning joon! Ning jõingi juba maha!… Noh, kel on siis minusugusest hale meel? Mis? On teil minust, härra, praegu hale meel või ei ole? Räägi, härra, kas on hale meel või mitte? He-he-he-hee!»


23