Mine sisu juurde

Lehekülg:Kuninga-jutud Eisen 1906.djvu/61

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

60

nõudnud, et ta peigmees hästi osaw mees peab olema. Lasknud targa eide enesesele iseäraliku küünla teha.

Kuninga tütar nõudnud iga peigmehe käest, et peigmees küünla nii ära puhub, et taht pärast puhumist enam ei suitse. Küll käinud palju kosilasi küünalt puhumas. Igaüks lootnud oma õnne pääle. Aga tee mis tahad, küünal suitseb ikka edasi.

Ühel päewal läinud mõisniku poeg ja ka koka poeg õnne katsuma. Nooremad wennad jäänud koju.

Kuninga kojas seisnud suur hulk puhujaid. Kõik käinud korra järele küünalt puhumas. Koka poeg pani tähele, kudas teised puhusiwad. Nägi: kes küünla äkisti pauhti! ära puhus, sel suitses taht weel tüki aega järele. Kes aga pikkamisi kustutasiwad, neil suitses taht palju wähem.

Kord tuli mõisniku poja kätte. Mõisniku poeg läks julgesti küünla juurde. Puhus, tuli kustus, aga taht suitses edasi.

Nüüd läks koka poeg. Mõisnikud waatasiwad naerdes ta pääle. Tahtsiwad nagu ütelda: „Mis niisugune hilpharakas tahab?“

Koka poeg et pannud seda tähelegi. Astus julgesti küünla juurde. Puhus esiteks pikkamisi, siis ikka kõwemini, kõwemini kuni tuli kustus. Mitte suitsu märkigi ei tõusnud tahist.

Kuninga tütar langes kohe koka pojale kaela. Ütles: „Sina üksi oskasid seda teha, mis teised ei oskanud! Sina pead minule meheks saama!“

Seda wiisi sai koka wanem poeg kuninga wäimeheks ja pärast kuninga surma kuningaks. Wenna tõstis kuninga wäimees würstiks.

Nii läks linnu kuulutus täide.

J. Neublau suust.