17
Wanemad wennad oodasiwad noorema wenna tagasi tulemist. Winnasiwad neiud ükshaawal ülesse. Winnasiwad neiude hõbeda ja kulla ülesse. Nooremat wenda ennast ei winnanud nad aga ülesse. Oliwad teised noorema wenna pääle kadedad.
Noorem wend sai seda nähes wäga kurwaks. Läks ometi waatama, kas kudagi wiisi maa alt wälja et pääseks. Hulkus tüki aega edasi. Ei pääsmist kusagilgi.
Korraga kuuleb põõsas suurt kahinat. Läheb sinna näeb: suur uss wõitleb kulliga. Uss ennast üsna kulli ümber mässinud. Noormees kohe kullile appi. Lööb ussi pää napsti otsast ära.
Kull raputab nüüd ussi enese küllest maha. Tänab noortmeest ja küsib: „Kudas wõin ma su häätegu tasuda?“
Noormees sedamaid küsima: „Kas sa wõid mind maa pääle tagasi wiia?“
Kull wasta: „Wõin küll, aga tee on pikk. Muretse mulle tee moona. Ühe kõhu täiega ei jaksa ma maa pääle lennata. Mine natuke maad lõuna poole. Sääl on suured härja karjad. Tapa üks härg ära, wõta nahk seljast, lõika liha tükkideks, mässi tükid naha sisse. Siis istu mu selga. Iga korra kui ma tagasi waatan, pead mulle tüki liha nokka pistma!“
Noormees läks tappis härja lõikas liha tükkideks. Istus siis kulli selga. Kull kohe ülesse maa pääle lendama. Waatas tihti tagasi. Iga korra pistis noormees kullile liha tüki suhu.
Õnnetuseks lõiganud noormees liha tükid ligi suureks. Kullil olnud neelamisega palju tegemist. Neelates wajunud kull iga korra tüki maad alla poole. Seda wiisi lõppes liha enneaegu otsa. Kulli kõht aga läks tühjaks. Kull waatas tagasi. Ei noorel mehel enam liha anda. Juba paistis maa
