53
sesse hakkas — puust mölder ja ta sulane muidugi kah — nähtus, mis paruni-preilide õnneliku imestuse kõige kõrgemale tipule tõstis.
„Papa, kust sa selle said? Ütle, kust sa selle said?“
„See talupoiss seal tõi ta mulle. Ta on selle weski ise teinud.“
Mõlemad plikakesed pöörasiwad uudishimulikult talupoisi poole, kes nii ilusaid asju oskab teha.
„Kas sina siis selle weski üsna oma peast tegid?“ küsis wanem õde üsna heas Eesti keeles, kuna ta terane pilk poissi kriitikalikult mõetis.
„Oma peast jah,“ kinnitas Mait, ja mitte ilma uhkuseta.
„See weski saad minule!“ hüüdis noorem preili kirglikult.
„Ei, minule — mina olen wanem,“ waidles teine wastu.
Papa aga otsustas, et ta mõlemale pooleks saab. Gotthard saawat ta homme kuskile sündsasse paika, kus hea tuul puhub, üles seadma.
Mait oli waheajal uksest wälja pugenud. Ta wõttis weel selle hea lõputundmuse kaasa, et kaks ilusat parunipreilit tema meistritööd kiitnud ja imestanud. „No, küll see tige noorherra ka silmad teeb, kui ta weskit näeb,“ mõtles ta iseeneses. „Kahju, et ma seal juures ei wõi olla! Tahaksin heameelega ta kadedust näha…“
Kui hundist räägid, siis ta tuleb.
Eeskojast läbi minnes, sai Mait noore paruniga ukse juures weel kord kokku. Tema tuli, Mait läks. Kui nad üksteisest mööda astusiwad, ei lausunud kumbki sõna, aga noor parun tuletas ennast wastasele weel kord meelde: ta lükkas teda… Mait ei lükanud wastu. Ta oli suure-
