52
mehe näo peale, kes tema isa oli ja seda siiski ei olnud — olla ei tahtnud ja olla ei wõinud; näis kui tahaks poeg isa pilti jäädawaks mälestuseks kaasa wõtta — ainult mälestuseks…
Parun näitas käega ukse poole ja Mait tegi juba minekut, kui eeskojast jalgade müdin ja heledad lapsehealed kajasiwad ning uks lähemal silmapilgul lahti prahwatas.
Kaks ilusat ruugejuukselist tütarlast, umbes kümne- ja kolmeteistkümne-aastased, tormasiwad sisse — otse Maidu rinna wastu.
„Papa, papa! Meie lind on puurist wälja lennanud! Keegi ei tea, kus ta praegu on,“ hädaldasiwad lapsed, papa põlwe ümber seisma jäädes, kuna nende pilgud ukse ees seiswat külapoissi ainult külmalt ja pealiskaudselt riiwanud.
„Teie ei pea mitte minu tuppa jooksma, ilma ukse peale koputamata“, wastas parun etteheitlikult, kuna ta silm siiski õrna lahkusega ühe näokese pealt teise peale libises.
„Wabanda, papa! Aga meie lind, meie ilus lind!“ hüüdis wanem tütar, naljaka ahastusega käsi ringutades.
„Kahju küll, kulla laps, aga teie lindu ei wõi mina ju mitte otsima minna,“ naeratas papa, kuna ta pehme walge käsi hella silitamisega tütre pea üle libises. „Kuid trööstige endid! Kui teie lind kadunuks jääb, on mul teie jaoks teine ilus kingitus. Lapsed, waadake, mis siin on!“
Ja parun Riesenthal näitas tütretele laua äärel seiswat tuuleweskit.
Lapsed karjatasiwad rõemliku imestuse pärast. Sedamaid oliwad mõlemad kena mänguasja külles silmade ja sõrmedega kinni. Nende õiskaw rõem sai aga alles täielikuks, kui papa tiiwad käima pani, misläbi terwe weski tegewu-
