334
põlanud, millest ta hoolega eemale hoidnud — joogimajades.
Inimene harjub teatawatal oludel kõigega; ta harjub ümbrusega, inimestega, lõbude ja eluwiisidega, mis temale enne wõerad ja wastumeelsed olnud. Ta wahetab woorused ebawooruste wastu ära, ilma seeüle ise selguselegi jõudmata. Mathiase sage wiibimine joogimajades, tema läbikäimine seal leiduwa seltskonnaga, tema ümber heljuw uus õhk ja elu — kõik see ahwatles ja sundis teda loomulikult joomisele. Ta jõi hakatusel mõeduga, sest et joogid talle ei maitsnud. Aga ta suurendas mõetu sedawõrt, kuda joogid talle maitsma hakkasiwad, ja nende maitsmine edenes harjumisega, ühtlasi ka ta keha kaswawa wastupaneku-jõuuga.
Mathias Lutz, see keha poolest nii tugew, meele poolest nii auus ja kombekindel, südame poolest nii sügaw-tundlik inimene oli oma iseloomu wiimases jupis suur argpüks, nõrk ja wäeti nagu lapsukene. Ta ei suutnud oma õnnetust ära kanda. Seks otsis ta wõerast abi. Tal puudus julgus ja wastupidawus, oma südamega mehiselt wõidelda. Ta kartis õgiwaid tundmusi, mis kodus ta kallale tormasiwad, kartis torkawaid ja lõikawaid mõtteid, mis wagusatel tundidel, kui ta iseenesega üksina oli, ööpimedusel, ta aju kallale asusiwad. Ta wiskas sõjariistad metsa ja põgenes. Ta ei uskunud ega usaldanud iseennast.
Ta oli enesele sada korda selgeks teinud, et sündinud asju sündmataks ei wõi teha. Ta tunnistas enesele silmapilkudel, kus ta wähegi otsekohene suutis olla, et tema naise peale tõsist süüwarju mitte ei wõi langeda, et sellele lapsekesele, keda ta kui oma häbi nähtawaks saanud märki wihkas, põlgas ja kartis, ükski terwe mõistusega inimene muud etteheidet ei wõi teha, kui et ta ilmale tulnud, ning sedagi oli ta tahtmata teinud… Asjata kõik! Wastane tema põues,
