333
mille üle ta wõitu ei suutnud saada, mis nagu näriwad ussid ta südame kallal töötasiwad. Tema rahu ja ühtlus silmapilkudel, kus teda tähele pandi, oli ainult warjaw kate. Ja sellegi heitis ta wahel kogemata ära, nii et naise uuriw pilk ja uuriw kõrw ta põdewasse hingesse teed leidsiwad.
Leena märkas muu seas, et mees lapsukesest, kelle ta temale majasse toonud, isewärki õudsa, kartliku hoolega eemale püüdis hoida. Selle wäikese, süüta olewuse paljas nägemine näis talle piina walmistawat, näis ta põues liikumist ja käärimist sünnitawat, mida ta kartis. Leena wõis seda ju endale ka seletada. Lapsukene tuletas Mathiasele ikka ja ikka jälle meelde, mis sündinud, tuletas talle ta waenlast ja ta naise süüd meelde. Ainult pikem aeg wõis siin pehmendawalt ja parandawalt mõjuda. Ühtlasi püüdis Leena lapsukest tema silmade eest wõimalikult peita ja hakkas ennast mõttega harjutama, temale kord, kui wäetike sugu wanemaks saanud, ette panna, last wõerastele inimestele kaswandikuks anda. See pidi teda rahustama, temal unustamist kergendama.
Paraku oliwad öösesed warjud, millega Mathias Lutz meeleheitlist sala-wõitlust näis pidawat, kangemad, kui õnnetu naine julenud arwata. Nad murdsiwad ta jõuu, enne kui paranemine ja ununemine wõis algada; ta heitis neile, sest et ta neist jagu ei saanud, alla.
See hakkas korratuma elu läbi, millesse Mathias uueste sattus, selgeste küllalt nähtawale tulema. Ta armastus oma sooja, lõbusa pesa wastu oli kadumas. Ta näis nagu kartwat, pikki õhtuid ja weel pikemaid pühapäewi üksnes kodus mööda saata. Ta lühendas neid, kuis wõis, ja sagedaste küllalt oli ta rohkem aega wäljas kui kodus. Ta wõerdus oma pesast ära. Tema lõbu ei olnud enam seal, waid mujal. Ja paraku enamiste paikades, mida ta enne
