318
Ta pöörab teise süüdlase poole.
Jah, ka see naine seal, kelle puhtuse ja karskuse eest ta mõni tund waremine oma elu oleks andnud, on süüdlane. Ta on süüdlane nagu iga teine langenud naisterahwas. Ta on süüdlane, nagu Konna Jaagu naine, kellele ta poeg kord wihases walus ta õige nime näosse karjus. Selle nime on nüüd ka sinu naine ära teeninud, Mathias Lutz! Sest mispärast andis ta wõrgutajale alla? Wägiwalda sõna õigel mõttel see ei tarwitanud. Tema kunstidele, tema piinamisele ja tülitamisele oleks karsk naisterahwas wiimase weretilgani pidanud wastu panema. Ta oleks pidanud akna maja kõrgemal korral purustama ja sealt alla hüppama — mõtlemata selle peale, mis olekul ta kiwide peale maha langeb…
Selle nõude leidis wihane mees praegusel tujul nii loomuliku, nii iseenesest mõistetawa olewat, et ta ka teise kaebealuse ilma pikema arupidamiseta hukka mõistis ja talle nuhtluse määras. Ära siit majast! Ära sellest ilusast pesast, mille puhtuse wäärt ta ei ole! Ära selle südame küllest, mille ta omale warastanud, et teda kõlwatumalt ära anda, ära müüa! Tema kõrwal nüüd weel edasi elada, tema süüd meeles kandes, tema käe peal seda last nähes, kõige ta walede ja pettuste peale mõteldes — wõimata!… Niipea kui hommik koidab, astub petetud mees tema ette ja ütleb talle: Sa pole enam wäärt, et sa minu katuse all wiibid, minuga ühte õhku hingad, mind abikaasa nimega kutsud! Sa pead siit kaduma, et õhk jälle puhtaks saaks ja mulle meelde tuleks, kes ma olen! Kanna oma häbi, nagu kord ja kohus! Ma wõin sulle andeks anda, aga sind puhtaks pesta ei taha ega suuda ma!…
Need oliwad kaks kindlat otsust, mis õnnetu mees omale raudselt südame külge needis. Ta hulkus nendega terwe öö mööda tuba ringi ja püüdis neid uute wõi täien-
