317
kamise piina alla heitnud, teda lapsearmastusest ja wanema-auustamisest ilma oli jätnud, et ta teda ainult põlgama ja häbi tundma õpetanud iseenese, oma soetajate ja oma kaswatajate üle.
Ja nüüd tuli rööwli poeg ja aitas teises põlwes lõpetada, mis isa esimeses nii mõjuwalt peale hakanud.
Poeg kiskus sopa sisse weel sellegi auu-natukese, mis ta äratõugatud wend ilmas iseenda jõuust, laitmata elu ja auusa tööga, suutnud omandada. Poeg pärandas wennale oma äraheidetud armukese, et ta sellega abielu asutaks, mille üle terwe linn hirwitaks. Ta läkitas wennale oma lapse majasse toita ja katta. Ta nõudis wennalt, et ta elus sedasama sopast, jälki osa mängiks, mida Konna Jaak ta isa käsul mänginud. Ta tegi täht-tähelt sedasama, mis ta isa eel teinud, ja nende mõlemate ühine ohwer, peale teiste, oli tema, Mathias Lutz.
Aga Mathias Lutz ei ole mitte Konna Jaak.
Mathias Lutz ei kaapa mitte paruni herra säärt ja ei täna mitte küürutades selle auu ja armu eest. Ta ei tao ka, nagu Konna Jaak joobnud peaga, rusikast ukse-piida wastu ja ei lepi paljaste sinisesse õhku saadetud wandesõnadega. Mathias Lutz maksab kätte. Kes Mathias Lutzi lööb, seda lööb ta wastu. Silm silma wastu, hammas hamba wastu! Paruni herra, Teil on asja Mathias Lutzi ees wäriseda! See mees oskab armastada, aga ta oskab ka wihata. Teie wõtsite temalt ta elu — ta on mees, kes ka Teie elu wõib wõtta. Temal pole enam midagi kaodata, Teil weel kõik…
Ja Mathias Lutz wannub omale waiksel öötunnil hirmsa wande. Ta peas pole weel selge, mis ta tahab ette wõtta. Ta kohustab ennast aga midagi ette wõtma, mis mõjuw küllalt oleks temale tehtud ülekohut tasuma — kuhjaga tasuma…
