292
Ka Mathias arwas wiirastust nägewat. See wõis ju ainult unes olla, mis ta silma ees seisis. Kuidas sattus tema naine siia wõerasse majasse, kuna ta ju maal ema juures oli? Kuidas oli õitsewast inimesest see wereta kooljakuju saanud? Ja kelle laps see oli, teda ta rinna wastu muljus?
„Leena!“ sosistas Mathias, kuna ta isegi ei teadnud, mis ta tahtis öelda. Ta kumardas maha, wõttis ta käewartest kinni ning hakkas teda pikkamisi üles tõstma. Siis talutas ta teda oma käte wahel nagu jalutumat natuke maad edasi ja laskis ta ühe tooli peale wajuda, ise tema ette poole-kumargile seisma jäädes.
Mõned sammud neist eemal seisiwad mõlemad tütarlapsed koos ja wahtisiwad tummalt, imestuse pärast pärani aetud silmil sündmust pealt.
„Kes sind siia juhatas?“ küsis noor naine wiimaks, ja ta heal tuli nagu maa alt.
Mathias raputas pead, raputas weel kord pead, ilma küsimist kuulmata.
„Leena, mis sa siin teed?“ päris ta omalt poolt wastu; ta kõneles sosistades nagu suremisel olewa haigega, ja ka ta waade, mis naise lubjawalget, peaaegu läbipaistwat nägu uuris, ilmutas seda murelikku hoolt ja ettewaatust, mida raske haige kohta tarwitatakse. „Wasta, miks sa siin oled?“ kordas ta.
Ta ei saanud wastust. Leena huuled liikusiwad, tuksusiwad, aga ei kõnelenud. Seal lõi magaw lapsuke silmakesed lahti ja tegi healt. Mathiase pilt langes sedamaid lapse pisukese, punase näokese peale, millest kaks hele-sinist silmakest talle wastu wahtisiwad.
„Kelle last sa hoiad, Leena?“
Aga noor naine wahtis talle ainult näosse, tühjalt,