291
tagasi astus, ilma wõerast meest ukse wahel tähele panemata, kuna noorem eesruumis kübarat hakkas peast wõtma.
Mathias tahtis parajaste küsida, kas emand Brinkiga wõiks kokku saada, kui üks toas kõnelew heal nii wäga ta tähelepanemist äratas, et ta eesriiete wahele astus ja pilgu üle saali heitis… Lähema sammuga oli ta juba eluruumi sees.
Sellel oli kaks ust, üks pahemal, teine paremal pool, mis teistesse elutubadesse näitasiwad wiiwat. Üks neist ustest seisis lahti, ning piitade wahele ilmus praegu noor naisterahwas kerges koduses riides, kes käte peal mähkmetes lapsukest õõtsutas ning tütarlapsega, kes wälise ukse lahti teinud, tasasel toonil kõneles.
Mathias ei tundnud esimesel pilgul seda naisterahwast, aga ta tundis tema healt. Seepärast astus ta weel paar pikka, komistawat sammu edasi. Nüüd alles nähti teda. Hingest läbilõikaw kiljatus tungis noore naisterahwa suust; ei puudunud palju, siis oleks lapsuke ta kätelt maha kukkunud.
Ukse-piida najale toetas ennast Leena Lutz.
Mees ei wõinud teda esimese pealiskaudse waatega ära tunda, sest noorik oli näost ja kehast päris surma-warjuks ära lõppenud. Tema auku wajunud põskedelt oli iga puna kadunud, suurelt ja sügawalt waatasiwad ta silmad mustjate õõnsuste seest wälja. Näis, kui oleks ta poole-aastasest tõbewoodist praegu üles tõusnud.
Kumbki ei saanud tükil ajal sõna suust. Noor naine wahtis aineti, nagu näeks ta silm kohutawat wiirastust, mis äkitselt maa alt üles kerkinud, oma ees seiswa inimese peale. Ta näis kiwikujuks tardunud olewat, ükski liige tema külles ei awaldanud elumärki, ta silmad unustasiwad pilgutamise… Siis korraga hakkas ta keha nõtkuma ja ta langes põlwili, nagu oleks keegi ta jalult maha löönud…
