284
jälle kordas ta sügawa liigutusega, mis talle peaaegu pisarad silma tõi, kui wäga õnnelik ta olewat, ning palus sõpra sellest õnnest ikka weel osa wõtta…
Seal tegi Huber asjale wiimaks lühikese lõpu.
Ta hakkas Mati ümbert tugewaste kinni, jalutas temaga tagumisesse kambrisse, lükkas tagasi astudes ka nooriku sisse ning käänas ukse nende taga ruttu lukku.
„Kui Teie endid kohe wälja ei puhka, nii et meie lõunaks wõime päid parandama tulla, siis ilmun ma sedamaid piitsaga!“ hüüdis ta neile järele.
Paar minutit hiljem oli ta ise juba uulitsal ja sammus rõemsaste wilistades Wittelbachi maja poole…
19.
Nädalad täis päikese-paistet, täis sooja, waikset rahu järgnesiwad noorpaaril pärast pulmi.
Mathias oli omale pesakese ehitanud, milles hea oli elada.
Nende südamed oliwad soowideta. Kumbki sai teiselt, mis talle elamiseks waja oli. Neil ei olnud elult enam midagi nõuda.
Mathiasel asus töö juures hoopis uus tundmus põues, tundmus, mis ta elule alles sisu ja tuuma andis. Tal oli midagi igatseda, midagi oodata. Hommikul tööle hakates mõtles ta: millal tuleb lõuna! Ja pärast lõunat tööle hakates mõtles ta: millal tuleb õhtu! Ja kui ta siis lõunale ja õhtule läks, tuksus ta rind ja ta mõtles: Weel mõni samm, ja ta astub mulle teretades, naeratades, punastades wastu!
