283
kaasale pühalikult kinnitama, et tal midagi selle wastu ei ole, kui Mati täna öösel ühes teistega pea natuke põhja pistab. Ja noorik kinnitas seda heameelega. Missugust palwet ja soowi oleks ta täna wõinud täitmata jätta!
Hommiku kella wiie ajal oliwad kõik sellid osalt „lõdwad“, osalt „kanged“, nagu nad säherdusi olekuid ise nimetasiwad. Nad oliwad niikaugel, et Konrad Huber neid ükshaawal wälja hakkas wiskama. Sest imelikul wiisil oli see isand, teiste peamees ja taga-õhutaja, ise kõige kainem, wähemast selge arusaamise juures ja kindlal jalal, kui ka ta nägu ja keel märja lõbu märkisid ilmutasiwad. Konrad Huber kandis joobnud sellisid nagu kassipoegi nurkadest wälja wärske õhu kätte, kuni korter neist tühjaks sai. Naisterahwad oliwad enamiste juba waremalt ära läinud, osalt läksiwad nad nüüd, nii et ainult Lutzi wanemad, õde ning wend ja nooriku ema noorpaari juurde jäiwad.
Kui Huber oma „kasimise-töö“ õnnelikult ja kõige paremas tujus korda saatnud, kandis ta, ilma nooriku wastutõrjumisest hoolimata, sahwrisse walmis toodud õled ja waibad tuppa ja walmistas maa-wõerastele eestoa põrandale toreda aseme. Siis pööras ta oma isaliku hoolekandmise noorpaari enese poole.
Mathiasel oli teist korda elus nii raske pea — esimene kord oli ta seda olekut oma sellipidul maitsta saanud. Tema kohta ei mõjunud kanged joogid mitte uinutawalt, waid erutawalt. Ta käik oli kindel ja liigutused elawad: ainult ta silmade wõeras, tardunud läige, näo õhetaw puna ning liig rohke jutt awaldasiwad ta sisemise korra muutust.
Ta ei tahtnud Huberi mingil wiisil ära lasta minna. Ta keelustas ja suudles teda noorikuga waheldades ja kallas ikka jälle klaasid täis. Sõbra tõsist nõuu, nüüd ka kord puhkuse peale mõtelda, ei pannud ta tähele. Ikka ja ikka
