26
paisuta inimese rinda, kes enda noore, tugewa ja terwe tunneb olewat!
Mait läks oma „papat“ otsima. Oma suurt, rikast, wägewat päris-isa.
See pidi teda ta hädas aitama, pidi tema kuldse unenäo täide saatma, pidi wõimalikuks tegema, et teopoiss, kes adra taga ei taha käia, nikerdatud kappisid wõiks tegema hatata, et X. herra noore, tugewa talupoja oma maa küllest lahti kangutab ja waba mehena laia ilmasse laseb minna!
Midagi wähemat polnud küla-paruni teekonnal otstarbeks ja eesmärgiks!
Kui Mait küpsemal wanadusel selle käigu peale mõtles, pidi ta pead raputama ja naerma. Mõni aasta hiljemine oleks ta hulluks karutükiks pidanud, mis ta meelest nüüd üsna mõistlik ja loomulik näis olewat!
Mait mõtles nõnda.
Kui sinu isa ka parun on, siis on ta ikka sinu isa. Isad aga armastawad oma lapsi. See on igapäewane nähtus. Sinu praegune isa, kes su isa ei olegi — Konna Jaak — temagi armastab sind. Wähemast ei tee ta sinu ja Juku ning Anni wahel mingit wahet, ta on sind ja neid ühel wiisil toitnud, katnud, kaswatanud.
Maidugi armastawad ka saksad oma lapsi. On ju seegi igapäewane nähtus. Kui sa nüüd selle saksa ette astud, kes sinu isa on, ja temale ütled, et sa ta poeg oled, ning temalt siis midagi palud — miks ei peaks saks oma lapse palwet täitma? Et ta seda täita wõib, on kindel, sest kes on maailmas wägewam kui saks? Saksa päralt on kõik, mis su silm näeb ja käsi katsub, saksa päralt on kõik inimesed maa peal. Saksale annab keiser kätt ja saks käib kuberneril külaliseks. Mis saks tahab, peab sündima; mis tema ütleb, on seadus.
