25
gasi polnud, kui ta terwe esmaspäewase päewa ka weel ära jäi, siis hakkasiwad Konna talus rahutus ja ärewus maad wõtma. Küsiti külas igal pool tema järele. Keegi ei teadnud Maidust midagi; ka kirikus ja kiriku-teel ei mälestanud teda ükski näinud olewat. Otsiti kodus tema kadumise märkisid ja jälgesid. Leiti, et ta omale pühapäewased hilbud ümber pannud, leiwa otsast hea kannika maha lõiganud ja silgu-karbid — muidugi täidetult — kaasa wõtnud. Nagu sellest näha, oli ta kindla nõuu järele ära läinud, aga kuhu? Tee pidi pikk olema, sest ka teisipäew läks mööda, ilma et noort teomeest nähtawale oleks tulnud. Juba käidi tal mõisast wihaselt järel…
Wiimaks leidis Juku weel ühe „kadumise-märgi.“ Maidu kuulus tuuleweski oli aidast kadunud! Seda weskit ei pidanud meister mitte igapäew ridwa otsas liiwa jahwatamas, waid ainult arukordadel; kadedad külapoisid oleksiwad ta muidu wõinud ära wiia wõi puruks pilduda. Mait hoidis weskit aidas kõrwalises paigas. Ja nüüd oli see sealt kadunud! Kuhu ta saanud? Oli omanik ta kaasa wõtnud? Wististe küll. Aga mis otstarbeks? Terwe lugu oli suur mõistatus. — —
Kuna Maitu kodus otsiti, mõetis ta, suurem komps kaenla all ja jäme kepp käes, pikkade sammudega tundmata teesid põhjast lõuna-lääne poole.
Komps warjas peale wähese teemoona weel midagi — Maidu meistritööd, ta tuuleweskit.
Kuhu ta sellega rändas? Tahtis ta teda müügile wiia wõi raha eest näitama hakata?
Ei, Maidu mõttelend läks kaugemale, tal seisis suurem ja kõrgem eesmärk silma ees.
Mis niisugune terane poisipea kõik wälja ei mõtle! Missuguseid luulekujusid ta ei soeta! Ja missugune julgus ei
