254
„Miks sa seda arwad?“
„Sest et ma tean, et minu wanemad teisiti mõtlewad! Ma lasksin sinu just sellepärast üles kutsuda, et seda rõemusõnumit sulle teatada…“
„Kuidas?“
„Meie ühenduse wastu ei olnud mitte nii wäga papa, kui mamma. Ja mamma andis mulle eila õhtu selgeste märku, et nad oma wastupaneku nüüd jätawad. Kas tead, mis mamma mulle ütles? Ta ütles sõna-sõnalt: ‚Tule Jumal appi, ega meie oma tütart Lutzile wõi pakkuma minna, kui ta teda küsima ei tule! Ta pole meile oma kosja-nõuust weel ainust sõna lausunud, ei otsekohe ega mõistu. Kui meie teaksime, et ta sind tõeste armastab, ja kui ta meile seda ise tunnistaks — wahest jõuaksime siis wiimaks teisele otsusele, kui seni…‘ Mis ja selle kohta ütled, Mati?“
„Imelik meelemuutus!“ ohkas Mati kõigest südamest, kuna ta silmad põrandat mööda ringi jooksiwad.
„Imelik? Minu meelest wäga loomulik,“ seletas mõrsja lõikawalt. „Meie lootsime ju kindlaste selle meelemuutuse peale, see oli meie trööst ja julgus terwes wõitluses… Wististe tead sa nüüd, mis sul teha on.“
Mathias nägi, ta ei peasenud enam otsustawa sõna eest. Lõpu-arwe tegemine senise mõrsjaga oli waremalt tulnud, kui ta mõelnud ja soowinud. Weel pidas ta lühikese sisemise wõitluse ära, siis waatas ta neiule kindlaste silma ja ütles:
„Anna mulle andeks, Bertha, aga ma ei wõi sinu wanemate ette ilmuda, et sinu kätt paluda. Ka minu meel on waheajal muutunud.“
Neiu Wittelbach jäi talle otsa wahtima, nagu poleks ta tema sõnadest õieti aru saanud. Ainult kollakas kahwatus, mis pikkamisi ta näo üle wälja lagunes, ja ta
