253
Neiu Wittelbach sirutas peigmehele sooja, tugewaste pigistawa käe wastu, ja ta elawad silmad heitsiwad sügawa, usutawa waatega nooremehe rahutuma näo peale. Wäike pilw magusat lõhna lõi Mathiasele meistri-tütre riietest wastu. See lõhn äritas teda, ja siiski hingas ta teda heameelega sisse.
„Mati, oma sõna ei ole sa siiamaani weel ikka wälja lunastanud,“ algas mamsel Bertha sõbraliku, nokkiwa etteheitega.
„Missugust sõna?“
„Seda sa enam ei mäletagi?“ Ja neiu Wittelbach ähwardas näpuga. „Sa tahtsid ju papalt wälja uurida, kudas tema meie asja kohta nüüd mõtleb.“
„Seda ma tegingi — alles paari päewa eest,“ waletas Mathias mehiselt.
„Ja sellest ei tea mina midagi?“
„Ma ei tahtnud sind kurwastada…“
„Kurwastada?“
„Ja, sest sinu isa tähendused ei jätnud mind kahewahele, et meil mõlematel midagi loota ei ole.“
„Kas tõeste?“ küsis Bertha imeliku rahuga. „Minu isa andis sulle märku, et ta sind mitte wastu ei wõtaks, kui sa minu kätt tuleksid paluma?“
„Ja, Bertha. Üksnes nõnda oli tema weidi keerulisi sõnu mõista. Ja ma arwan, et meie hästi teeksime, kui ennast mõttega hakkaksime harjutama, et kõik otsas on, et meie oma plaanid ja unenäod maha peame matma. Sinu wanemad on nüüd niisama kindlaste meie ühenduse wastu kui ennegi.“
„Mati, sa waletad!“
Läige, mis Bertha silmadel nüüd oli, polnud enam nõiduw, waid kõrwetaw, põletaw.
