226
Jaoskonna-ülem oli nüüd walmis meistri seletust kuulda wõtma. Ta nägu tunnistas, et ta nii helde südamega, kui politseil wõimalik, majaisanda ilmutustele wastu tahab astuda. Naeratamine, mis ta huultel wiibis, oleks suuremalegi kurjategijale, kui Wittelbach oli, julgust teinud…
Meister jutustas talle siis Leena loo tõsiselt ja wõimalikult elawate wärwidega ära. Tõsiseks jäi ka Maiwald, mida kaugemale ta pealt kuulas. Ta oli üks neist ametnikkudest, kelle mundri-kuue all weel mitte kõik külm ja surnud polnud. Teda wõis weel mõni ameti-asi huwitada, wahel koguni soojendada.
„Teil omal, herra Maiwald, on noored tütred kodus,“ lõpetas Wittelbach wäga mõjuwalt. „Ütelge nüüd ise, mis tundmused elaksiwad Teil põues, kui ühte neist niisugune hädaoht ähwardaks, nagu seda waest tütarlast, kes minu kaitse alla põgenes! Ma oleksin ju metslane olnud, kui ma ta uulitsale oleksin heitnud, ja kiwine inimene oleks ka igaüks, kes seda nüüdki tahaks teha, sest selle tütarlapse terwe süü on ainult see, et ta oma auu südametunnistuseta wägiwaldlase eest püüab kaitsta… Ja nüüd öelge weel, herra Maiwald, et Teie teda kinni wõtta ja wangitapiga maale tahate saata!“
„Ma ei wõi teisiti, meister Wittelbach,“ wastas ametnik tõsiselt, „sest ma täidan ainult kindlat käsku. Kui ma oma südame järele teeksin, siis jätaksin Teie kaitsealuse sedamaid rahule.“
„Seda ma mõistan. Minu palwe on ainult see: jätke talle weel mõni päew aega, wiiwitage oma käsu täidesaatmisega. Siis saaksin mina mahti, asja kuberneri ette kanda. Mul on seejuures mõjuwalt poolt toetust loota.“
Jaoskonna-ülem pidas aru.
