225
Mitte ainult nende juuksed polnud hirmu pärast püsti, waid ka nende silmad, kõrwad, käed ilmutasiwad seda tundmust ühel wõi teisel loomuwastasel wiisil. Seejuures warjas Liisa oma hiiglakerega sahwri ust, mille taga waene Leena peidus oli, kuna Tiina tema kõrwal käsi laotas ja aru näis pidawat, kas ta moosikatla wõi ahjuroobi sõjariistaks peab walima, kui politsei kööki tungib waest redu ahelasse panema…
„Liisa, ruttu too keldrist pudel kuldse kirjaga weini ja kaks klaasi,“ käskis meister, kui ta kõht enam ei wabisenud. „Ja Leena laske sahwrist wälja — seal pole ta julgem, kui kuskil mujal.“
Ta astus jälle tagasi, enne kui keeletumad tüdrukud temalt midagi saiwad küsida. Wein toodi warsti, aga Wittelbachi imestaw pilk märkas, et tooja mitte toatüdruk Liisa ei olnud, waid — tema käsu ja harilise korra wastu — köögitüdruk Tiina. Arwatawaste oli tugewam ikka weel sahwri-ust jäänud kaitsma. Wõi tahtis Leena wapper tädi majasse tunginud õelat waenlast silmast silma näha saada, tema kardetawust tundma õppida?… Meistrile tükkis jälle naer peale, kui ta nägi, missuguse suure wibuga wanapiiga politsei-isandast mööda õõtsus, et weiniga laua juurde jõuda, ja missuguse õgiwa pilguga ta waese Maiwaldi isanda wõitud pea ära neelas. Ka tagasi minnes, mis haruldase rutuga sündis, hoidis Tiina külalisest nagu katkust eemale, kus juures ta halliks lööwad juukseuidud pealael kentsakalt kõikusiwad.
Wittelbach täitis klaasid.
„Wist ka mõne wäljamaa laewa pealt?“ küsis Maiwald kelmi naeratamisega, kuna ta klaasi walguse poole hoidis ja teise silma maialt kinni pigistas.
„Ametisaladus,“ osatas teda Wittelbach naeratades, ja klaasid kõlasiwad rõemsa heliga kokku.
