183
wõi ülemust wähemast ähwardada. Gresser pani ette, nad waligu enda keskest kolm saadikut, kes kuberneri ette ilmuksiwad asja ajama.
Nõnda sündiski. Saadikuteks waliti Willem Känd, Ants Kask ja Jüri Aguraiuja, kes sedamaid Toompeale läksiwad — nendega ühes ka talitaja Jaak Mätlik.
Saadikud jäiwad kauaks ära. Peremehed hakkasiwad juba laiale minema ja pidasiwad aru, koju sõita, kui korraga talitaja Mätlik Toompealt ilmub ja käsu toob: kõik Anija walla peremehed, kes linna on tulnud, mingu kohe lossi uut seadust kuulma. Et peremeeste saadikud lossis wangi oliwad wõetud, sellest ei lausunud auus mees, ülemate käsku täites, sõnagi…
Ülewal lossis oli aga olukord järgmine.
Kuberner Johann von Grünewald polnud koduski. Kus ta oli, selle üle lähewad teated lahku. Ühed ütlewad, ta wiibinud Wormsi saarel, kus talurahwa seas uue seaduse pärast ka rahutused tekkinud; teised tõendawad, ta olnud prii-aega pidamas, kolmandad räägiwad koguni, herra von Grünewald olnud küll Tallinnas, aga et ta Anija asjaga ei tahtnud tegemist teha — ta oli pehme loomusega mees — siis hoidnud ta ennast kõrwale. Olgu, kuda on — kuberneri aset täitis sel puhul abikuberner parun Rosen. Ta wõttis talupoegade saatkonna wastu ja küsis meestelt, kas nad üksipäini linna tulnud, wõi on teisi peremehi ka weel. Saadikud kostsiwad, Anija paruni herra nõuuandmise tõttu tulnud kõik peremehed linna. Seepeale andis abikuberner talitajale käsu, kõiki mehi Toompeale kutsuda, kus neile uue seaduse kohta tahetawat seletust anda. Saadikud, kolm meest, jäeti lossi wahi alla.
Abikuberner parun Rosen kõneles aga liig puudulikult Eesti keelt, kui et ta talupoegadega soowitawa mõjuga oleks
