182
oli pühapäewa hommikul Anijale tulnud oma tuttawa, Raudoja peremehe Mikk Jalaka, käest põrsast ostma. Mikk oli wärawas parajaste wankrile istumas, kui Jaak sinna jõudis.
„Kuhu nüüd?“
„Linna uut seadust wastu wõtma… Kas teil juba käes?“
„Ei ole. Orjus läheb wana wiisi edasi.“
„Siis tule meiega ühes linna. Meie parun ütles, kuberner anda meile uue seaduse kohta seletust. Meil kõigil on käsk käes, täna kuberneri juurde minna.“
Jaak warsti nõuus. Eks ole ju temagi rukis mulla sisse pudenemas, kuna noor ja wana homseks mõisa-lõikusele on kutsutud.
Weel ei olnud Anija mehed kodust kaugele jõudnud, kui mõisa opmann neist mööda sõitis. Ta oli teel ranna poole, kus parunil suwemõis oli ja kuhu see reedel, pärast seda, kui ta peremehed jutule wõtnud, ära oli sõitnud. Muidugi läks opmann parunile teatama, et peremehed linna rändawad.
Tallinnas mindi kõige pealt shandarmide ülema ooberst Gresseri juurde nõuu küsima, kus ja kuda kuberneriga wõiks kokku saada; oma-pead ei teadnud talupojad kuhugile ette astuda. Waestel inimestel on teraw nina neid isikuid üles leidma, kellel soe süda nende wastu põues tuksub. Niisugune inimese-sõber oli ooberst Gresser. Juba kord waremalt oliwad Willem Känd ja Mikk Jalakas oma kitsikuste pärast Gresseri juures käinud.
Wana halli peaga ooberst juhatas neid lahkeste kuberneri kantseleisse, hoiatas aga mehi terwel hulgal ja ülepea suuremal arwul sinna minemast; sellest wõida eksiarwamine tekkida, kui tahaksiwad talupojad oma woliga õigust nõuda
