162
ka tema ihu- ja hingewõimusid. Alles Huberi möirgawad wihahüüded äratawad tema weidi elule. Ta raputab ennast nagu inimene, kes külma käes raskest unest ärkab.
Äkitselt astub ta ülestõstetud rusikatega sammu edasi. Ta silmad wahiwad aineti ühe koha peale ringi sees. Seal tõmmatakse praegu Konna Jaaku maha. Mathiase kihaw pea, ta mässaw hing tunnewad sel silmapilgul ainult ühte mõtet, ühte aimet: see mees seal, keda ühes teistega werise nuhtluse alla heidetakse, oli sinu wastu kord hea, helde, armulik. Sa ei olnud tema poeg, aga ta pidas sind oma pojaks. Sa olid tema elu ja auu häbiplekk, aga ta ei maksnud sulle selle eest kätte, ta ei lasknud sind selle eest kannatada, ta ei heitnud sulle seda ainust korda ettegi. Ta ei teinud sinu ega oma pärislaste wahel mingit wahet — ta oli sinu ainus, sinu päris isa. Ja nüüd on ta suures hädas!… Mait, sa pead sellele mehele appi minema!…
Ilma mõtlemata annab ta sellele äkitselt tulnud tungile järele.
„Konrad, — minu isale appi!“ hüüab ta kähisewast rinnast, ning wihast seltsimeest enesega kaasa tõmmates, tungib ta rüsinal rahwarinnast läbi, soldatite-ahela wastu.
Aga seeläbi tekkiw liikumine ei jää tähele panemata. Neil läheb küll korda, kahte, kolme püssimeest kõrwale tõugata, teed wabaks raiuda, ainult mõni samm lahutab neid paigast, kus peksjad Konna peremehe riideid seljast rebiwad. Aga seal märkab neid üks feldwebel ja põrutab soldatid paremale korrapidamisele. Enne kui mõlemad sellid jala werise pori sisse saawad pista, torgatakse neile kolm läikiwat püssitikku wastu ja sunnitakse neid rahwa sisse tagasi nihkuma. Kaks nende selja taha jäänud soldatit kisuwad nad kraet-pidi tagasi, ning ruttu jälle on raudne wäe-ahel tapapaiga ümber kinni liidetud…
