161
gib ringi sees seiswate kohtumõistjate kõrwu, hoolimata muusikamängust ja trummipõrinast.
„Seda ei tohi keset linna sündida!“ tõuseb rahwa seast teine wihast kõmisew heal kuuldawale.
„Seda nurjatust juletakse kodanikkude silmade all kallil pühapäewal toime panna!“ kisendab kolmas.
„Kodanikud, meid peetakse metslasteks! Meie naistele ja tütardele näidatakse, kuda inimesi tapetakse.“
„Meile mängitakse Parisi werepulma ette!“
„Kui mõisnikud oma talupoegi peksta tahawad, siis peksku neid oma mõisates, mitte linnas awalikul platsil!“
„See on loomatapmine!“ müristab Konrad Huber uueste.
Ta on näost tõmmu, ta silmad tungiwad pealuust wälja, ta otsaesise sooned on kõrgele üles paisunud ja sinawad. Mõlemad käed on ta nagu kallalekargamiseks rusikasse tõmmanud… See wäljamaalane pole niisugustest asjadest kuulnud, weel wähem on ta inimesepeksmist oma silmaga näinud.
Protesti-hüüded, aegamööda suuremaks ja waljumaks paisuw nurin pealtwaatajate seas ei jää wõimumeeste kohta mõjuta. See mõju ei tule aga selles nähtawale, et nuhtlemist lõpetatakse, waid selles, et teda kiirendatakse. Mitte seitsme-kaupa ei wõeta mehi enam maha, waid kümned, tosinad wisatakse wereloikude sisse kummuli ja peksjaid sunnitakse ruttama. Wäike mets wuhisewaid, matsuwaid keppisid tõuseb ja wajub. Õnnetumate karjatamine, oigamine, ümisemine ühineb koorilauluks, mille ärarääkimata haledus kiwid peaks sulama panema.
Mathias Lutz on seni nagu eluta paigal seisnud. Tema on inimesepeksmist elus ennegi näinud, ta on seda paar korda, poisikese-põlwes, iseenesegi ihu külles maitsta saanud. Aga pilt, mis ta siin näeb, paneb ka tema were tarretama, halwab
