151
„Üks küsimus on aga weel,“ ütles sell murelikult. „Kas wõtab meistri emand tütarlast majasse, kas ta sellega nõuus on?“
„Noh, sellepärast wõite kartuseta olla!“ naeris Wittelbach. „Esiteks olen mina peremees majas ja teiseks pole mu emandakesel südame asemel paekiwi põues. Weel täna õhtu saab kõik korras olema.“
Meister Wittelbach pidas sõna.
Kui ta koju jõudis, oli wana Tiina emandale omapoolse palwe juba hea mõjuga ette kandnud, ja kui wiimasel kartuse pärast halbade tagajärgede eest weel wastikuid mõtteid oli, siis puistas meister Wittelbach need oma kindla otsusega laiale. Põgenejale anti meistri majas warju. Teadjad pidiwad mitte-teadjatele ütlema, et tütarlaps meistri emanda õmbleja on. Emandal oligi kodust õmbluse-tööd küllalt, ja ta wõis warsti rahulolemisega tunnistada, et ta usina, osawa ja tänuliku töölise leidnud.
10.
Kuum, rõhuw õhtupoolik juuli-kuus. Ei ainust pilwekest taewas. Peenike, põudne udu nagu kõrbe-tolm ühendab maad ja merd hallilt sinawa õhukummiga. Aasadel, puude latwades, katuste harjadel wärisew wirwendus nagu nägemata leekidest. Tallinna müüride ja majade peal heljub lõõsk, kui peaks kõik üheks tombuks kokku sulama. Mereltki ei imbi wilumat woolu. Lõdwalt lipendawad lehed puude külles, närtsinult langewad lillede nupud longu. Ja roidunud, tüdinenud waikus igal pool. Nagu määratumad mustad linnud, pesadel haududes, seisawad neli, wiis sõjalaewa linna all lahes. Mõned purjupaadid nagu luigekesed liigu-
