150
rüübates. „Üksnes politsei lasen sisse, kui enam muu nõuu ei aita, aga ma olen politseimeistriga tuttaw, tema poolt pole mul palju karta.“
Mathias arwas, et tütarlapse majas-olemist wõimalikult kaua tuleks salajas hoida, nii et ka politsei teda sealt ei teaks otsima tulla. Pika peale ehk leidub mingi parem plaan. Sellega oli meister Wittelbach täieste nõuus.
„Wäga õige,“ ütles ta. „Tema paberite järele ju keegi uurima ei hakka, kui tema põgenemist ei tunta, ja seda katsume salajas hoida. Tütarlaps on minu perekonnas õmblejaks, minu tööline ja palgaline, ja asi sellega… Aga mulle tuleb praegu hea mõte, Lutz! Ma tunnen ühte kõrgemat ametnikku, kellel ülewal lossis midagi ütelda on. Kui see ehk waest tütarlast wõiks aidata! Ta on sooja südamega auus ja õiglane herra, nagu neid ametnikkude seas mitte palju ei ole. Nii mõnegi alama inimese palwe eest on ta kuberneri ja teiste mõjuwate isikute juures kostnud. Sellepoolest on ta linnas juba tuttaw… Tõepoolest, Lutz, ma tahan sekretär Rutowiga kõneleda!“
Mathias pigistas soojalt meistri kätt.
„Tehke seda, herra Wittelbach!“ ütles ta. „Kui siin keegi wõib aidata, siis on see kuberner ise, aga temale peab keegi, kelle sõna midagi maksab, palwe ette panema. Meister, see on esimene lootusekiir, mis Teie põgenejale annate. Ta saab Teile wäga tänulik olema!“
„Ma arwan isegi, et ma õige tee olen leidnud,“ tähendas Wittelbach meelitatult. „Ja kui niisugune asi kuberneri südant ei liiguta, siis pole enam õigust ilmas! Kuberner on küll ka Saksa mõisnik ja elab omasugustega sõpruses, aga ülekohus on ülekohus ja wägiwald wägiwald — seda ei wõi ta ometi mitte kaitsma hakata.“
