145
helises tal alati kõrwus, kui wõrgutaja talle lähenes, see alles tegi ta wastupaneku raudseks…
Leenale tikkusiwad häbipisarad silma, kui wana Tiina teda sellest jutukohast üle aitas, aga jälle näis ta sellest tröösti leidwat, et noormees, kellele neid õudseid asju teatati, mitte ainumagi silmapilgutamisega muudest tundmustest märku ei andnud, kui ainult wihast ja jälkusest. Mathiase nägu oli kahwatanud, ta silmadel iseäraline läige. Tummalt kuulas ta pealt.
Leena mõisas-käimine sai wõimataks, kui ta hukatusest tahtis peaseda, ja ta tahtis seda. Ta seletas emale kõige kindlusega, et ta ennemine wäljale sõnnikut läheb laotama, kui mõisa õmblema, ja ennemine ka, kui tarwis, nälga sureb. Ema lepitama: Missugune rumalus, head elu ja rohkeid kingitusi ära põlata! Ega parun neid edespidigi hädasse jätta, ta kandwat nende eest surmani hoolt. Seda olla ta mitmel korral tõotanud. Ja weel enam: ta lubanud Leenale hea kaasaraha anda, nii et ta igatahes mehele wõiwat saada, olgu juhtunud, mis tahtes…
Leenal ei olnud enam ema. See inimene, keda ta emaks pidanud, müüs ta ära. Lõhkewa südamega pidi tütarlaps omale tunnistama, et ta üksina, ilma abita ja kaitseta, ilma peal seisab. Kui peastmist weel oli, siis pidi ta ennast ise peastma. Aga kuda? Selle kohta ei jõudnud ta, hoolimata kõigest peamurdmisest, mingile otsusele. Mõte, põgeneda, kuhugile redusse jooksta, tuli talle loomulikul sunnil küll kohe. Aga kui ta selle üle kainemalt järele mõtles, pidi ta enesele tunnistama, et mõisniku käsi kaugemale ulatab, kui põgenewa taluinimese jalg. Kuhu sa ilma saksa loata lähed? Kus sind ilma tema tunnistuseta sallitakse?
