144
enam kindlaid päewigi; kui terwis teda lubada, siis wõida ta kibedamal heina- ja lõikuse-ajal natukene abiks olla. Leena töö makswat kõik ära; ta wõida oma palgast mõne hea kopika tallelegi panna. Mingu aga jälle tööle ja ärgu paruni wastu nii turtsakas olgu. Noor inimene otsida ju lõbu. Eks kõik ole kord noored olnud! Wihastada ta aga saksa, siis wõida see neid suure wiletsuse sisse tõugata. Saun wõetawat ära ja sunnitawat neid mõlemaid jälle raskele tööle. „Mõtle minu, wana põdura inimese peale!“ lõpetas eit, silmist pisaraid pühkides.
Lapsearmastus sundis Leenat jälle mõisa minema. Nüüd hakkas parun weidi muudetud plaani järele tööle. Ta katsus kingitustega õnne. Mitte ainult, et õmbleja päewapalk haruldane rohke määrati, waid juba pisteti talle põlleriie, juba siidirätt, juba kleidi täis poolwillast pihku ning wiimaks järgnesiwad kuld-sõrmuski kõrwarõngastega. Leena tõrjus igale kingitusele wastu, aga need sunniti talle niisugusel wiisil peale, et midagi parata polnud. Ta pidi ema peale mõtlema ja ei tohtinud Saksa wihastada.
Kui parun tütarlapse südame rohkete annetuste tõttu pehme küllalt arwas olewat, tüüris ta otsekohe eesmärgi poole. Ta seletas Leenale lihtsalt ära, mis nõuu tal temaga olewat, ning kujutas tütarlapsele silma ette, mis temal ja ta emal ühel wõi teisel puhul walida jääwat: kas kerge, lõbus elu külluses, wõi raske, madal töö ja puudus.
Kes teab, kuda lugu oleks läinud, kui mitte Leena selle mehe wastu ühe hoiatawa sündmuse pärast, mis wallas just sel ajal juhtus, ärawõitmata hirmu ja õudu poleks tundnud. Üks noor ilus tüdruk suri nurgawoodisse hirmsa walu kätte ära. Ta oli, nagu üleüldiselt tuttaw, noore paruni õnnetu ohwer. Õnnetuma tüdruku hinge lõhestaw walukisa, mis üle küla kostis, jäi Leenale unustamatalt meelde: see
