136
põrmu Jumalat ei karda — — Aga küll tema Teile seda kõik ise räägib!“
„Tema? Kelle tema?“
„Eks Leena! See waene laps, kelle Teie uulitsalt leidsite ja minu juurde tõite.“
„Sinu sugulane?“
„Seesama.“
„Ja mis ta peab mulle siis rääkima?“
„Tulge, kuulake seda ise! Teie ei wõi arwatagi, kui kuri maailm on!… Teie üksi wõite teda ja mind natuke aidata, sellepärast jooksin otsekohe Teie palwele.“
Niisugusele tungimisele ei suutnud Mathias kauemine wastu panna; ta pistis pooleli jäänud kirja põuetaskusse, korkis tindipoti kinni ja läks wana Tiinaga tüdrukute tuppa.
Seal istus toa-Liisa pühapäewa-riides wõera tüdruku juures ja näis sügawal jutuajamisel wäljaminemise hoopis unustanud olewat. Wõeras neiu oli jaki seljast ja rätiku peast wõtnud ning pühkis parajaste pisaraid silmist, kui Mathias Tiinaga sisse astus. Ta tuksatas nende ilmumisel kartlikult tagasi ja sügaw puna tõusis talle palge.
Tiina muretses selli isandale silmapilk tooli, mille pealt ta enne põllega tolmu pühkis, kui lugupeetud külaline maha istus. Mathias oli majas peaaegu kõigi usaldusemees, wälja arwatud muidugi Oskar Brandt ja wiimasel ajal ka emand Wittelbach. Teda usaldati ta õiglase, otsekohese ja lihtsa loomuse pärast, millesse niisama wähe torkawat kõrkust kui küürutawat alandust mahtus. Ta pidas igaühe wastu sõna ja aitas, keda wõis. Ilma uhkuseta ja waljuseta wõitis ta omale õpipoiste ja teenijate poolt rohkem kartust ja auustamist kui teised sellid nende abinõuudega. Mathias Lutz walitses töökoja ja tööliste üle õiguse pärast palju enam kui Oskar Brandt ja polnud seejuures kellegi ülem, waid igaühe sõber.
