135
läinud maitsma. Suur pearuum oli hoolega koristatud, laastud ja puru wälja pühitud, tööriistad korralikult pinkide peale seatud wõi seinte külge riputatud ning pooleli olewad tööd ja materjalid nurkadesse nihutatud. Aknatel seisiwad pikad read suuremaid ja wäiksemaid pudelikesi ja liimipotikesi; põranda wärwisiwad peitsi, laki- ja polituri-plekid kirjuks. Lae all, parte peal, iseäranis aga kõrwal olewas wähemas ruumis kuiwasiwad lauad mitmetsugu puust ning kõrged riidad muid tarbepuid.
Suure töökoja kõrwal, teisel pool, oli weel üks pisukene ruum — tilluke kambrikene, kus wanasell Brandt magas, mida aga päewal ka teised sellid wõisiwad tarwitada. Siin seisiwad Mathiase raamatud ja kirjutuse-nõuud ja siin hakkas ta pruudile kirja sepitsema, sest õnneks oli ka isand Brandt kodust ära.
Mathiasel oli aga pikast kirjast waewalt pool walmis, kui teda eksitati.
Köögitüdruk Tiina ilmus kentsakalt punetawate põskedega, keerlewate silmadega ja ristis kätega. Ta oli nähtawalt kõige suuremas ärewuses.
„Lutzi isand! Lutzi isand!“ hakkas ta juba töökoja ukse juurest hüüdma. „Lutzi isand, kas olete kodus?“
Mathias wastas pisikesest toast, et ta kodus olewat. Juba ilmuski wanatüdruk läwele, ning näoga, kui oleks ta praegu wana sarwikut ennast näinud.
„Kas oleksite nii lahke ja tuleksite üles meie tuppa,“ algas ta ristis käsi tõstes ja wajuda lastes. „Meil oleks hädaste Teie nõuu ja abi tarwis.“
„No noh, mis Teil siis wiga on? Kas pistsite köögi põlema wõi?“
„Oh ei, hoopis hirmsam asi! Et niisuguseid asju ülepea sündida wõib, et inimestel häbi pole, et nad mitte
