111
Jutt puutub peremehele kõrwa, ja kui ta sellilt seletust pärib, kuuleb ta, et Mathias Lutz tõeste äramineku peale mõtleb. Tööline, kes Wittelbachi mööblid kuulsaks teinud, tahab temast lahkuda! Meister suudab ennast kahju eest ainult seeläbi kaitsta, et ta Mathiase palka märksa kõrgendab. Seks korraks on hädaoht kõrwale pööratud — Mathias jääb wiisakuse pärast paigale — aga kui kauaks? On tal ju õigus, kui ta kurdab, et ta Tallinnas ometigi meistriks ei wõi saada, sest siin loeb ülikiidetud tisleri-amet ja terwe auuwäärt gilde teda „pastla-prantslaseks,“ kellele meistri-auu ei sünni anda…
Mamsel Bertha olek aga läheb talwe jooksul ikka kurwemaks. Juba nokitseb armastawa ema-südame kallal kartus, et tütar kewadeks tõeste surmale suigub, nagu Bertha seda ise wahel ette kuulutab. Siin on rutulist abi waja, aga kust abi wõtta?…
Kuna mamma ahastusega abi otsib, wahetab haige mamsel Bertha oma kallimaga magusaid salakirju, mis enamiste sõnadega lõpewad: „Julgust, mu süda, — asi edeneb!… Mamma on juba üsna mure, ja küll me papa ka muredaks saame. Julgust, mu hingeke!“
Ja kuna mamma haigele tütrekesele ikka maitswamaid roogasid laseb walmistada, mille külge tütar lauas kahwlitki ei pista, teab köögi-Tiina wäga hästi, kui hea söögi-isu mamsel Berthal siis on, kui nad köögis ja kapi juures kahekesi üksi on. Ja toa-Liisa jälle teab, et mamsel Bertha siis sugugi nagu surmawari õhates õhku ei wahi, kui mammat toas wõi kodus pole, et ta siis kõneleda, naerda ja tantsidagi oskab… Öösel ei maga Bertha ainult siis mitte, kui mamma ise ei maga. Ja punased on Bertha silmad ainult siis, kui seda just waja on, sest Berthal on haruldane anne, ka siis pisaraid walada, kui ta süda rõemu pärast
