110
Isand ja emand Wittelbach hakkasiwad iga päewaga selgemine märkama, et nende laps õnnetu on — puruõnnetu. Ei ta söö, ei ta maga enam. Ei ta otsi seltsi, ei ta nõua lõbu. Maailm näikse talle surnud olewat. Tundide kaupa wõib ta mõtetes paigal istuda, tundide kaupa tummalt aknast wälja wahtida. Naermise on ta unustanud, kõnelemine näib talle piina tegewat.
Iseäranis mammale hakkab tütre muret ärataw hingelik lagunemine silma paistma. Iseäranis mamma leiab teda nõnda istumast, lauas nälgimast, sängis uneta heitlemast, salaja ohkamast ja näeb ta silmad punased, ta põsed kahwatanud olewat. Ja wiimaks märkab seda ka papa.
Mamma ja papa hakkawad seeüle rahutumalt oma mõtteid wahetama. Üks küsib teiselt, mis see peaks tähendama, missugune uss peaks nende ainuma lapse südame kallal närima. Nad ehk aimawad seda, aga see aimamine on neile wastumeelt, seepärast otsiwad nad kõiksugu kõrwalisi põhjuseid. Tütar ise ei anna nende pärimiste peale wastust. Ta raputab ainult pead, naeratab nagu surija ja kostab, tal ei olewat midagi wiga. Juba tahetakse tohtrit kutsuda, aga Bertha on selle wastu, kinnitab, et ta terwe olewat, palub, et teda mitte ei piinataks, ja tõrjub nad pisaratega enesest eemale.
Mamma ja papa seisawad suure mõistatuse ees.
Teine mure tekkib isand Wittelbachile äris.
Mathias Lutz hakkab sõnu pillama ja märkusi tegema, tal olewat himu rändama minna, et kaugemas ilmas ka natuke ringi waadata. Käsitööline peab töökodasid wahetama, muidu jääb ta ühekülgseks. Ja kui sell kord meistriks tahab saada—ja missugune tubli, edasipüüdja sell ei tahaks seda! — siis peab ta juba seaduse pärast wähemast kodumaa kolmes kubermangus tööd teinud olema.
