— 80 —
pasaks tahab minna, heidab kusagile warjulisesse paika seliti maha ja warsti läheb hing porikärbse, mesilase ehk muu pisukese lendawa loomakese näol tuulispasaks. Keha jäeb seni wagusasti paigale, otsekui magaks inimene. Kui tuulispasa teekond ära käidud, tuleb mesilane wõi kärbes tagasi, pueb suhu ja selle peale saab inimene jätte elawaks. Liig tihti juhtub aga, et keegi hingeta keha leiab ja, asja lugu ära mõistes, tuulispasaks käijale wingerpussi mängib. Kes keerab hingeta inimese suu alaspidi, nii et mesilane wõi kärbes enam suhu ei pääse, kes käänab hingeta inimese pea jälle sinna, kus tänini jalad seisiwad. Mõlemad tembud saadawad seda korda, et hingetu inimene enam üles ei härka. Mõni kawal ei ole waesele suud otsijale hingele enne appi läinud kui keha juba haisema hakanud. Niisugune pikk hinge piinamine wõi õigem wägiwaldne lahutamine mõjub tuulispasaks käijasse nii mõnusasti, et see enam iialgi tuulispasaks ei lähe. Mõne korra, kui hing kehasse tagasi ei pääse, keerutab kange tuulekeerd ühte lugu selle inimese ümber, kes hingeta inimest teisiti pööranud. Alles siis waikib tuulekeerd, kui hingeta inimene endisesse olekusse tagasi pääsnud.
Et inimene tõesti tuulekeerutuses kõnnib, seda wõib ka näha. Seks piab kummargile laskma ja läbi jalgade taha poole waatama. Siis nähakse, kes tuulispasaks on. Aga niisugune waatamine on kardetaw mäng. Tuulispasaks käija ei salli
