— 79 —
Niisugune wiljapeadest tehtud kassinäoline tuluwedaja pannakse aia teiwa otsa. Tuluwedajat aia teiwa otsa pannes piab selle tegija ise hüüdma:
„Taewast tulgu, putku mingu!“
Kohe selle peale hakab tulutooja oma peremehele wõerastest paikadest wilja kokku wedama, nii et peremees õieti rikkaks saab.
Need, kelle wäljalt tulutooja käis wilja wedamas, wõisiwad tulutooja tegewust ometi seda wiisi takistada, et nad tulutooja üles otsisiwad ja ära lõhkusiwad. Seega jäi wilja wähenemine järele.
XIII.
Tuulispask.
Mööda minnes piame mõne ria ka tuulispasale ehk tuulispeale kinkima, keda tihti tulihänna wennaks ehk poolekswennaks hüütakse. Palju parema õigusega wõime tuulispaska wedaja wennaks nimetada, sest wedaja ja tuulispasa wahel leiame tõesti suure suguluse. Mõlemad on inimesed, mõlemad käiwad ülekohtusel wiisil wõerast wara enesele wedamas, kus juures nad endid enam ehk wähem moondawad. Wahe mõlemate wahel leiame ses, et wedaja öösel warandust läheb tooma, tuulispask aga päewa saagile sammub.
Tähendasin juba, et tuulispask alati inimene on. Tuulekeeru sees, tawalisele silmale nägemata, rändab inimene, õigem inimese hing. Kes tuulis-
