— 16 —
maa rahwaste tuline elukas ei istu tawalisesti waranduse peal, nagu lõunamaa rahwas arwawad, ega lase kedagi seda kätte saada, waid põhjamaa rahwaste tuline loom heidab just inimeste teenistusesse ja kannab inimestele kõiksugu warandust kätte. Niisama ei ilmu põhjamaa rahwaste tuline elukas tawalisesti lendawa mao näol, waid enam inimese, kassi, kuke ehk muul kujul. Ülepea ei wõi me põhjamaa rahwaste tulist elukat loomade kilda lugeda, ei, see seisab loomadest kõrgemal, see on waim. Sellepärast ei kutsu põhjamaa rahwad tule haaga lendawat waimu ka mitte lendawaks maoks, waid kratiks.
Ma ütlesin: põhjamaa rahwad ja mitte meie rahwas. Ma pian kohe tähendama, et krati usk mitte üksi meie rahwa seas ei walitse, waid ka mujal põhjamaades leiame niisamasugusi arwamisi. Soomlased wõiwad kratist mõndagi jutustada. Soome piiskop Agricola lueb Taaweti laulude eeskõnes 1531 krati jumalate sekka ja tähendab, et kratt warandusest muret piab. Sessamas arwamises on ka õpetaja Siegfried Forsius, kes 1637 suri. See ütlus krati kohta ei jäe muidugi arwustuse ette seisma. Iga pidi nähikse meie rahwas kratist rohkem teadwat kui Soomlased.
Krati päris isamaa on aga Skandinawia rahwaste hulgas. Sinna juhatab meid juba krati nimigi. Kudas nii? Sellepärast, et kratt meie keeli sõna ei ole. Meie keele sõnad ei alga kahe ääleta tähega, kõige wähemalt kr’ga; kus aga neid sõnu
