84
Leena tuli lauda katma, aga peremees tõrjus teda tagasi, üteldes: „Täna pole mul himu üksipäini süüa. Mu weri on liiga äritatud. Ma tahan inimesi näha — kus Paul nüüd on?“
✻
Jostson laskis mõned päewad mööda minna, mil ta onu ega Pohligite juurde jalga et tõstnud. Selle ajaga käis ta maal, oma isa kaugeid sugulasi waatamas, ja tuli säält kaunis rõhutult tagasi. Need lihtsad, wanamoodi inimesed oliwad ju omast kohast üsna tublid, aga tema ei mõistnud neid enam õieti, nagu nemad jälle temast aru ei saanud. Jostsonil hakkas aeg kodumaal wiibides igawaks minema — ta wõttis nõuuks ärareisimist kiirendada. Enne aga tahtis ta, nagu poolelt lubatud, weel kord Pohligi perekonda waatama minna. Et meistrit päewa ajal töö juures mitte segada, walis ta külaskäiguks juhtumisi sellesama õhtu, mil parun Stern-Himmelshausen ja Langberg ülewal kirjeldatud wiisil kokku põrkasiwad.
Meister Pohligil oliwad Langbergi saadetusest weel mõned rublad järel. Meister oli nädala jooksul wähe töötanud ja ka täna töö warakult lõpetanud. Ta istus õhtusöögi ootusel pehmes leentoolis, suitsetas pika warrega piipu ja õpetas tütardele ilmatarkust, kui Jostson sisse astus. Meister ja emand, keda Helene juba ette walmistanud oli, wõtsiwad kaugelt tulnud külalise wäga lahkesti wastu ja palusiwad teda, nagu nende wiis oli, õhtusöögile jääda. Jostson ei tõrkunud wastu. Ta arwas tähele panewat, et Helene waiksem ja näost walgem oli, kui ta teda esimesel kokkujuhtumisel näinud.
„Seda Bennod peaksin weel natukese hurjutama, enne kui ära reisin,“ mõtles ameriklane mõrudalt, kuna ühtlasi soe kaastundmus Helene wastu tema südames maad wõttis.
Jostson ise oli täna, kuna üksgi „Saksa poiss“ tema tuju ei rikkunud, lõbus seltsiline ja jutustas oma reisidest nii mõnusalt, et Luise ja Selmagi kõrwakesed kikki ajasiwad ja kahetsust „oma paruni“ äraoleku pärast kordagi sõnadega ei ilmutanud. Õhtusöök ei olnud täna kaugeltgi
