83
ära kosiksin — tibukene ähwardas ju muidu skandali teha. Mina punnisin wastu ja Teie lasksite mulle naha pääle anda… Teie meelest polnud see muud kui pisike „kodune õpetus“, minu meelest aga kaunis kibe juhtumine. Walu ei pannud ma palju tähele, aga häbi pärast oleksin enese peaaegu oksa tõmmanud. See oli minu õnn, et ma rumala tembu tegemata jätsin ja ilma pikema protsessita ära läksin, sest muidu poleks ma praeguse tunni õnne wist mitte maitsta saanud. See wana häbi torkab ja põletab mind praegu weel, ma pole seda iialgi unustanud. Ma wihkan Teid ja Teie sugu — seda wõin Teile nüüd ometi suu sisse ütelda. Mina olen rikas ja Teie olete kerjaja. Mul on kümnedtuhanded käepärast, aga kui Teil praegu näljasurm käes oleks — mina ei ohwerdaks poolt kopikat Teie peastmiseks. Ja kui ma täna-homme peaksin surema, siis jäägu minu needmine Teie pää pääle lasuma!“
Wanamees kangendas wiimaste sõnade juures oma kähisewat häält, ta silmad sätendasiwad, näojooned oliwad walusalt wiltu kistud. Parun kargas püsti, enam kohkunult kui wihaselt. Ta nägi hoopis uut, seni wõimataks arwatud asja, nagu ilmutust tundmata ilmast. Weel kordagi polnud alamat sugu inimene tema wastu sarnasel wiisil üles astunud. Parunil oli tundmus, kui kõiguks maapind tema jalgade all, kui ähwardaks mitmesaja-aastane ehitus, mille jäädawuse sisse tema kindlasti oli uskunud, nüüd mürinal tema kaela langeda. Ta kahwatas ära ja siis libises jälle äge puna ta näost üle kaela kuklani. Ta tõmbas raskesti hinge ja liigutas kuiwa suud ilma häält tegemata.
Tuli Langbergi silmades kustus.
„Nüüd wõite minna, paruni herra — mul pole Teiega rohkem rääkimist,“ ütles ta külmalt.
Parun Stern-Himmelshausen tegi waikselt minekut. Ukse juures pööras ta pääd, et Langbergi weel kord kui imelooma waadelda. Siis lõi ta käega ja läks.
Langberg jäi üksi istuma. Ta katsus naerda, aga kramplik hammaste kirin kattis naeru ära. Ja siis kerkis wanamehele midagi kui nuuksumine äkisti kõrisse…
