39
na tilka suhu, ikka mõistlik mees, et lust waadata, aga sest saadik, kui Teie ära kadusite, hakkas ta jooma ja nüüd tõmbab enese wahel täis kui siga.“
Leena walimata kõnewiis oma peremehe kohta pani Jostsoni wastu tahtmist naeratama.
„Kas seda tihti juhtub?“ küsis ta jälle tõsiselt.
„Esiotsa ei olnud asi nii hull — üks kord aastas ja ikka Teie äramineku aastapäewal, aga nüüd on mees iga paari nädala takka tüma.“
„Kus kohal ta joomas käib?“
„Ikka siinsamas toas ja ihuüksi. Nii mõistlik ta weel on, et oma häbi inimestele näitama ei lähe. Arwab, et keegi ei tea, aga küllap teab mõnigi. Mina ei tohi kellegile sõna lausuda.“
„Nüüd ometi lausud.“
„Noh, Teile — Teie olete ju sugulane… Mu süda pakitseb ammugi. See on hirmus näha. Ma kardan ikka, et ta hullu pääga oma wiimse wara läbi lööb.“
„See on peremehe oma asi.“
„Aga mis siis Teile jääb (siin riiwas Leena külalist tigeda pilguga), ja mis mina sellest saan, et wana kitsipunga eluaeg oma werewaewaga orjanud olen? Oli mul seda prahti tarwis? Eks ma oleks ammugi mehele…“
Leena pidi oma lori järsku lõpetama, sest Langberg astus juba uksest sisse. Hõlma alt kahte jämeda kehaga pudelit wälja tõmmates ja laua pääle pannes ütles ta pool häbelikult: „Ei tea, kuda kõlbab — poed juba kinni, sain weel kaupmeeste klubist hädawaewaga kätte. Küll aga õues on pime!… Leena, kas muidu on kõik korras? Jah? Siis kasi minema!“
Küll tõmbas Leena näo mossi, läks aga ilma urinata. Tema olekust oli näha, et ta wanameest kartis.
Kuna Langberg kübara ja mantli warna riputas, silmitses Jostson laua pääle pandud pudelite päälkirjasid. Ta ei tahtnud oma silmi uskuda, kui ühe pudeli päält „Girard & Co., Cognac,“ teise päält „Louis Roederer, Rheims“ luges. Kõige kallim Prantsuse naps ja Shampanja tuline wahuwiin! Wana kitsipung oli julgesti oma kümme rubla kaupmeeste klubisse jätnud. Ja pääle selle
