38
endisel paigal istub, astus ta kärmesti sisse ja küsis kawalasti silma pilgutades: „Kas w’a kibedat ka wõtad?“
„Pole teda just ära wandunud, saan aga muidu ka läbi,“ wastas Jostson.
Langberg jäi pisut mõtlema, lõi siis käega ja ütles järsult: „Haruldast külalist peab ka haruldaselt wastu wõetama.“
„Ära minu pärast ennast tülita, mul pole tõesti midagi waja.“
„Ükspuhas — kui on Jõulud siis olgu Jõulud!“ kinnitas wanamees kangekaelselt. „Aga ma pean ise minema. Wana Leena on muidu küll truu koer, aga seda ei tee ta ilmasgi. Ära sina aga putku pane — ma tulen kohe tagasi.“
Ta tõmbas pleekinud ja kulunud wihmakuue õladele, pani wana kaabu pähe ja seisis juba ühe jalaga läwe pääl, kui ta korraga jälle ümber pööras, kapi ja kummuti sahtlid lukku keeras ja wõtmed tasku pistis. Sõnadega: „Ma walwan weel kojaust, kuni Leena tagasi tuleb“ — lipsas ta uksest wälja. Peaaegu oleks ka külaline tema järele ja hoopis minema läinud, kuid rõõm onu muudetud meeleolu üle oli siisgi kangem kui tusk tema haawawa umbusalduse pärast. Jostson jäi istuma.
Warsti kuuldus alt jälle kojaukse kriiksumine ja siis ilmus Leena suure korwiga ja laudlinaga. Kuna wana teenija lauda kattis ja korwist külme suupisteid ootamata küllusel wälja kraamis, tuli tema rinnust raske ohkamine.
„Miks sa ohkad?“ küsis Jostson kaastundlikult.
„Miks ma siis ei peaks ohkama, kui näen, kuda wana inimene nõdraks läheb,“ kostis Leena ja pani katkenud klaasipõhja, mis soolatoosi aset täitis, laua pääle. Taldrekud oliwad niisama wigased, noad ja kahwlid lestadeks nühitud, linal suured haugud sees.
„Kes läheb nõdraks?“
„Kes muu kui wanamees ise — Teie onu.“
„Minu onu? Soo, soo, nüüd mäletad mind juba paremini, ja kuulmine on ka weidi paranenud. Aga mikspärast sa arwad, et onu nõdraks läheb?“
„Mis see siis muud on? Eluajal ei wõtnud ta wii-
