26
oma kallist Eesti maad ja rahwast elada. Ja siis laulame isamaa-laulu.“
Klaasid kõlisesiwad kokku. Kamber täitis ennast järsku inimestega, kes kuulata tahtsiwad, sest säält kõlas waljult ja waimustatult mitmehääleline laul:
„Mu isamaa mu õnn ja rõõm!…“
Wähe hiljemalt mindi saali, kus seltsi segakoor mõned laulud ette kandis. Maasikas istutas Jostsoni enese kõrwa kuuljate esimesesse reasse. Laulud läksiwad waest moodi.
„Need Eesti seltsid ei paku ka tõesti mitte midagi,“ sosistas Maasikas kaunis kuuldawalt naabri poole. „On see kellegi laulmine? Kassipulmal, kuhu kuutõbised koerad hulka huluwad, saab wahel ka paremat kuulda. Ja see totter Kilk paneb weel imeks, et mina Saksa seltsidesse kipun!“
„Oled sina muusika tundja?“ küsis Jostson.
„Mitte märki, aga seda ma ikka märkan, et laulmine tuim, weniw, ilma eluta on. Tarwis aga lehes jälle siunata.“
„Sa ei tunne muusikat, aga siunad ometi?“
Maasikas wastas põlgawa käeliigutusega. Inimesega, kellel mõne selleaegse ajalehe oludest nii wähe aimu oli, ei maksnud waielda.
Jostson päris edasi: „Kas sa ei karda, et asjata waljusega needgi lauljad, kes ju weel palju õppida wõiwad, ära peletad? Nad näewad ju wist ilma tasuta waewa ja pakuwad hellitamata rahwale nähtawat lõbu. Neil oleks ainult pehmet õpetust waja.“
„Taga parem! Ma saan 35 rubla kuus palka — lehe wäljaandja on kole wereimeja! — ja ma peaksin selle eest ka weel muusika õpetust andma?…“
Koori järele tuli soololaul. Jostsoni kehast sähwis elektrisäde läbi. Noore lauljanna küljes ei olnud küll midagi muud tähelpanemise wäärilist, kui tema wisa püüdmine, Eesti keeli sõnadele wõimalikult wõõrakeelist kõla anda, aga seda rohkem huwitas ameriklast isik, kes laulu klaweri pääl saatis. See oli weel wäga noor mees, peaaegu poisike, kenade, peenikeste näojoontega ja käharate
