131
ja kiristas: „Kui sa mind tüssad, siis hoia ennast! Martin Timm ei lase ennast nuhtlemata narrida… Pagan wõtku minu joobnud pää! Nüüd pole ma enam purjus ja tuletan meelde… Kas sina mitte seesama kelm ei ole, kes wana koiga lauas istus, kui mina esimest korda aknast sisse wahtisin?“
„Mina olin see kelm,“ wastas Jostson kuiwalt. „Sel korral tegid sina minule kolli, nüüd kollitan mina sind. Waata!“
Ta näitas näpuga akna poole, mille mustawa ruudu tagant inimese nägu ja linnawahi müts paistsiwad. Timm wärises kõigest kehast, tema hambad lõgisesiwad kuuldawalt, kuid siisgi leidis ta eneses nii palju tahtmisejõudu, et wälgu kiirusega üles kargas ja ukse poole tormas. Waewalt sai ta selle lahti tõugata, kui tugewad käewarred teda kaissu wõtsiwad. Mõne silmapilguga oliwad mõrtsuka käed kõwasti selja taha nööritud.
„Ma kuulsin kõik,“ ütles Birjusin temale sõbralikult. „Sa wõid julgesti loota, et sinu sõber Hugo Siberisse ei lähe. Wiks poiss, et teda peasta aitasid. Sinu enese lugu on paha — ei aita wist muu abi, kui tunnista kohtuherradele kõik niisama puhtalt, nagu siin praegu tunnistasid.“
Timm kiristas sõna lausumata hambaid. Kui teda ära wiidi, heitis ta Jostsoni pääle wihast leekiwa pilgu ja sülitas tema poole.
„Oleks see julge, hakkaja inimene teistes oludes sündinud ja üles kaswanud, siis oleksime temast wahest nõnda nimetatud wägewaid tegusid kuulda saanud,“ tähendas Jostson pool nukralt. „Tema sees elab tõesti, nagu Hugo Pohlig kord ütles, osake muistsete sõjakangelaste hingest.“
Birjusini näo üle libises tegelise politseiniku kahtlew naeratus: „Sina räägid kui mõtleja, aga meie, seltsliku elu korrapidajad, ei waata mitte inimeste hinge, waid nende tegude pääle.“
✻
Et mitte paha kahtlust äratada, nagu kirjutaksime meie ühte neist kriminal-jutustustest, mida kõige maailma ajakirjandus päälehes hurjutab ja lõbulisas hää meelega
