130
Seekord toibus ta kaunis ruttu kohmetusest — see seltsimees ei teinud temaga ju mitte enam esimest imet.
„Kes käskis mind äritada?“ ütles ta pool nukralt. „Luise on tore tüdruk, aga miks ta mind ei salli?“
„Wõib olla, et sa eksid,“ trööstis Jostson. „Naesterahwad on tihti arusaamata ja näitawad nägu, mis nende mõtetega kokku ei käi.“
„Arwad sa?“
Timmi hääl kõlas teiselt, kui ameriklane seda muidu oli kuulnud. Kartlik küsimine ja hääle äkiline pehmus lasksiwad aimata, et selle kiskjaks saanud ja hukatusele pühendatud kurjategija sees ikka weel inimese hing elas.
„Ületunaeila õhtul juhtusin Luisega uulitsal kokku,“ kõneles Timm kõwema häälega edasi. „Mina olin wintis ja tahtsin teda kallistada, aga tema sülitas mulle wastu silmi… Siis ei mõtelnud ma selle pääle, et auus tüdruk ennast uulitsal kaelustada ei lase, ja wandusin kättemaksmist.“
„Ja warastasid järgmisel päewal Hugo taskust ninarätiku?“
„Jah — see oli minust rumalus. Hugo on muidu hää poiss, aga tal on mõned uhkuse kriuked sees, mida mina ei salli. Tunaeila õhtul ajas ta mu otsekohe uksest wälja, nagu oleksin mina mõni kaabakas… Mitu korda on ta mind nii kangesti wihastanud, et ma tema kõri kallale pidin kippuma, aga üks imelik asi tõmbas mind ikka tema poole tagasi. Ma tahtsin temale ja tema omastele wingerpussi teha, aga seda ma ei soowi, et ta Siberisse läheks. Ta ollagi juba trellide taga… hahaha!“ — Timm naeris pilkawalt. — „Politseid ja kohtuid on kerge ninapidi wedada. Nii lollid on nad küll, et ilmasüüta inimese sunnitööle saadaksiwad… Kuule, kui sa auus mees oled, siis aita nõuu pidada, kuda Hugod peasta wõiks. Kõige rohkem on mul Luise pärast kahju. Ühe tema lahke pilgu eest läheksin ise hää meelega Siberisse.“
Timm jäi wait ja mattis sügawasti ohates pää käte wahele. Mõned minutid wältas toas täieline waikus.
Korraga ajas Timm pää jälle püsti, wahtis seltsilisele otsekohe silmade sisse, pani temale rusika nina alla
