119
Helene ei lausunud sõna.
Elawa sõnawahetuse ajal ei pannud keegi tähele, kuda eestoas uks lahti läks ja Jostson sisse astus. Ta kuulas tänuawaldusi ja teretas alles, kui torm waikinud oli.
„Ah, Teie!“ ütles Pohlig pääliskaudse lahkusega. „See on ilus, et tuttawaid ka õnnetuses waatama tulete.“
„Millal siis weel, kui mitte õnnetuses?“ wastas Jostson tõsiselt.
„Teate wist juba kõik?“
„Tean küll.“
„Waene Langberg!“ ohkas Pohlig. „Ta oli Teie onu ja sellepärast olete ka Teie kaastundmuse wääriline… Mis kasu tõi temale kõik see wäsimata püüdmine ja kokkuhoidmine? Nüüd on kõik läinud — ja weel see hirmus ots! Ja minu poeg peab tema mõrtsukas olema!“
„Mu waene, waene Hugo!“ nuuksus emand.
„Teie, Jostson, olete muidugi suure kahju saanud,“ kõneles Pohlig edasi, „aga ärge meid sellepärast wihake. Minu poeg on ilmasüüta ja meie õnnetus on suurem kui Teie oma. Aga mida suurem häda, seda lähemal Jumala abi. Tema ise on meile selle kallimeelse noorherra abiks saatnud. Paruni herra lubab meid armulikult toetada ja osawa adwokadi wõtta. Nüüd peame ootama ja lootma.“
„Ei, meie peame wõitlema!“ ütles Jostson kindlal toonil.
Tema sõnadel ei olnud suurt mõju päältkuulajate enamuse pääle. Benno kortsutas kulmu ja Luise kräsutas mokki haledaks naeratuseks. Helene kahwatanud paledesse asus karw, ta silmad läikisiwad, ta pilk wiibis usaldawalt Jostsoni pääl, kellest kõik teised endid ära, jälle noore paruni poole pöörasiwad. Nad oliwad õnnelikud kui lapsed arwamises, et wägew käsi neid oma kaitse alla wõtnud.
Kaitsja ise ei olnud osaga, mida ta selles asjas mängima pidi, mitte wäga rahul. Ta jäi sõnakehwaks ja tegi warsti minekut. Tänust üle woolates läksiwad kõik teda kuni kotta saatma, ainult Helene jäi Jostsoniga tuppa.
„Ma nägin paruni näos suremise märkisid,“ ütles Jostson poolwaljusti.
„Kuda — suremise märkisid?“ kordas Helene kohmetult.
